Hea kogudus, lõpuakordi järel kostev aplaus, ovatsioonid või aupärjad varjavad enese taga järjekindlalt tehtud tööd. Ja viitavad südamevärinale. Tunnustus teeb heameelt. Äsja loetud Luuka evangeeliumi lõigust ilmnes küll esmalt Peetruse hetkeline segadus, kuna öö läbi toimunud rähklemine ei andnud võrkudesse kalamaimugi, kuid lõpusalmides kõlav palve: „Mine minu juurest ära, ma olen patune inimene!” näitab tõelust, millega oli suudetud hakkama saada vaatamata kahtlustele ja hingevärinaile. Küllap võis tühjade pihkudega jäämise põhjuseks olla püügi ajal madalas kaldavees püsimine või sobivast kalaparvest teadmatult möödaloovimine.
Aruteluga edasi liikudes ehk: sügavamale sõudes, tuleks eelnevale lisada veel kaks punkti:
Puudus usaldusväärse juhi poolt näidatud suund.
Sellest tulenevalt ei juletud astuda sammu sügavamas suunas ehk minna üle senise kogetud piiri.
Kui aga need puudused kõrvaldati, jõuti sügavas vees sihile ning võrgud rebenesid enneolematust kalasaagist.
Koorilaulja elu algab tavapäraselt „oi–oi–oi” hääleharjutusega ning enda ettevalmistatud laulu ettekandmisega, mille kohta pannakse kusagile saali ukse peale lakooniline silt, olgu näiteks „Tartu Ülikooli kammerkoori katsed.” Vaba juurdepääsu tõttu kirjalikule allikale, tohin paari ajaliselt mitte väga kauget episoodi Teiega jagada. Ikka sellesama mõttega, et inimene enda jaoks paika pandud piirist ühtäkki kaugemale usaldab astuda — sõuda sügavamale.
Ühe kandidaadina auditooriumi astunud Kaija nimetab enda muusikalise kogemusena ETV tütarlaste koori ja häälerühmana esimest alti, kuid Raimond Valgre „Kevade” esitamine veenab dirigent Triin Koch'i hoopis kandidaadi soprani häälekõlas. Ka „oi–oi–oi” üles–alla laulmine ei muuda dirigendi otsust. „Ju siis suvega on midagi muutunud,” tunneb Kaija hinnangu üle heameelt. Katsetele tulnud aldist sai hoopis sopran. „Mitte pole suvega juhtunud, vaid see on kaasasündinud,” julgustas Triin Koch. Niisugune olemine, et oled veel kusagil, aga juba küündid kaugemale, oled edasi liikunud, kuhu sa ei arvanud end veel või üleüldse kuuluvat, sünnitab imelise tunde — sa oled puudutanud tabamatut.
Katsetelt ei puudunud ka noormehed. Selgub, et Reigo on Tallinnast ja see on dirigendi jaoks ohumärk. On vaja ju käia proovides ja esinemas ning küsimärk on see, kuidas jõuda Tallinnast õigeks ajaks koori tulla. Jätkatakse siiski. Kõlama hakkab Louis Armstrongi „What a Wonderful World”. Tugev ja sügav hääl kajab vastu kõikidelt seintelt.
Kui jõutakse „oi–oi–oi”–deni, kinnitab Reigo: „Ma saan veel madalamale.” Triin Koch teeb suuri silmi. „Sa ikka mõistad, et see oli re-noot, kus sa praegu olid?” küsib ta. „Jah, ma saan sol–noodini välja,” räägib Reigo rahulikult. Pikka juttu sellele ei järgne. «Kas sa täna proovi saad tulla?» küsib dirigent hoopis vastu. Aeg ja koht kokku lepitud, lahkub Reigo ruumist ja dirigent on leiuga ääretult rahul. „Bass on tänapäeval niivõrd haruldane nähtus,” tunnistab ta. Kui mõni kuskil vedeleb, tuleb ta kohe ära napsata. „Nii lihtsalt võib ka koori saada,” lausub ta viimaks.
„Jah, ma saan sol–noodini välja,” oli kandidaadi sügavkindel vastus. Saan sealt edasi, mille peatas dirigendi imestus. Võin sõuda veel sügavamale. Saan minna kaugemale siis, kui mind usaldatakse.(1)
Tänased Läänekalda eestlastest põhielanikud on vanuselt jõudnud hämmastavate aastate tähisteni. Meie keskel istub täna 100–nda verstapostini liginev Laine Viitre, kes Peetri koguduse algatustoimkonna liikmena võib tunnistada neist esimesist püüdlusist, kui 16. oktoobril 1949.a. toimunud mõttevahetusel Tanneberg'ide kodus sooviti asutada omakeelset kogudust ning seejärel kutsuda kogudusele eestikeelne õpetaja. Samasuguse igatsusega rajati Vancouverisse nii baptisti– kui õigeusu kogudused.
Kodumaalt ähvardava ohu eest põgenikena ei sulandunud rahvas võõraste keskel olematuks. Oma usulist aadet ning rahvuslikku kultuuri kalliks pidades asutati seltsimaju, kultuuriühinguid, tantsu– ja näiteringe ning laulukoore. Selleks kõigeks polnud mingit sundi. Kui mõne aastaga selgus kodumaale tagasipöördumise võimatus, astuti samme tundmatuse suunas — sõuti sügavamale kohale. Usuga näha Eestit kunagi vabana, soetati pered ja kasvatati lapsed, kelle neljanda põlvena koduses Kanadas nüüd küll omavahel inglise keeles asju ajab, kuid eesti keeles laulab ning rahvuslikke kombeid au sees hoiab.
Kallid kuulajad! Ja lõpuks. 2009.aastal astuti nii Eestis kui Kanadas samme kodumaa ja välismaades asuvate luterlike ja luteriusu koguduste ühinemiseks ühise kiriku nime alla. Kahe luterliku kiriku olemasolu ei peetud enam vajalikuks, sest Eesti oli mitmeid aastaid juba iseseisev.
Hoolikalt peetud läbirääkimiste tulemusel „kirjutasid 13. novembril 2010 EELK peapiiskop Andres Põder ja E.E.L.K. peapiiskop Andres Taul Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus alla nähtavat ühtsust kinnitava lepingu, millega kinnitati pärast II maailmasõda eraldi tegutsenud kirikute, EELK ja E.E.L.K. ühtsust. Seni paguluses tegutsenud Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik (E.E.L.K.) jätkab alates lepingu allakirjutamisest tegutsemist EELK Välis-Eesti piiskopkonnana, mida juhib tänaseni piiskop Andres Taul. Ühinenud kiriku juht on EELK peapiiskop.”(2)
Astutud samm põhjustas toona palju poolt– ja vastuargumente. Tähelepanelike vaidluslausete esitamine pole tänaseni vaibunud. Tegevust jätkab ka E.E.L.K. piiskop electuse Toomas Vaga juhtimisel. Ometi peab tunnistama kahe Andrese peadpööritavat julgust haarata kaugemale seni normiks peetud piiridest ja sõuda sügavamale kohale.
Sündmuse erakordsust hindas Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, kes 9. veebruaril 2010 Kadriorust lähetatud kirjas E.E.L.K. peapiiskop Andres Taulile kinnitas: „Meie riigi eesmärk on oma kultuuri ja keele säilitamine ning seda tööd teevad paljud ka kodumast kaugel. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik hoidis eestlust läbi raske okupatsiooniaja väljaspool Eesti piire. Kuid see osa kiriku tööst ei ole kadunud ka tänapäeval ning seetõttu on väga oluline, et side kodumaaga oleks tugev ning mitmekülgne. Sest oma riiki saame hoida ja edendada vaid ühiste jõududega.”(3)
Te olete kallid pärlid, Estonia Poistekoori poisid ja noormehed. Mida te päriselt Eesti heaks teete, ei adu meist õieti keegi. Teie julgus sõuda sügavamale kohale on hämmastav. Teie olete Eesti!
Iga püüdlus haarata üle seni tavaliseks peetud piiride saab kord teoks ja muudab maailma. Palju tähtsat näeme silmadega, olulisi varasid tunnetame hinge ja südamega. Neid ei hävita võõras võim ega söö koi ja rooste. Palju on tehtud enne meid ja rohkelt tegevust jätkub veel siis, kui meid enam kõndimas ei ole. Eesti — need oleme meie!
Kui kord oleme oma mesipuu kodus, siis oleme ära katsunud taeva ääre ja vaadanud silmapiiri taha. Oleme tunnetanud ise ja oleme ise läbi ja läbi tunnetatud.
Ja kuni me kohtume taas, hoidku Issand Teid oma peopesa kumeruse sees! Sõua sügavamale kohale! See on tõesti tõsi!
1. Signe IVASK. Tuli aldina, lahkus sopranina. http://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/273 (22.06.2016)
2. EELK Välis–Eesti piiskopkond. http://toomkirik.ee/toomkirik/peapiiskopi-kirik/eelk-piiskopid-ja-peapiiskopid/ (22.06.2016)
3. EV presidendi T.H.Ilvese kiri E.E.L.K. Peapiiskop Andres Taulile, 09.02.2010, lk.1, Vancouveri Peetri koguduse arhiiv.
