„Mina, muusikud ja Eesti rahvas tervitame soojalt kõiki sõpru, kes on saabunud kogu maailmast sellekordsele Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdile. Nautige!” seisis kirjas presidendi tervituses laulupeole saabunud külalistele. Ja kontsert oligi tõesti selge nauding.
Nüüd, tagantjärele kaunilt kujundatud kontserdikava sirvides ja dirigentide fotosid uudistades lõi pähe küsimus: kas Neeme Järvi ja Taavo Virkhausi dirigendikeppidel on sama võimas lugu taga, kui nüüdsest on laulupeo kunstilise juhi Hirvo Surva dirigendikepil?! Paljude liigutavate laulupeohetkede hulgast oli üks meeldejäävamaid see, kuidas maestro Eri Klas kinkis laulupeo kunstilisele juhile Hirvo Survale Ernesaksa dirigendikepi, mille too oli omakorda oma õpilasele Eri Klasile kinkinud. Pärast seda suuremeelset žesti juhatas Surva Ernesaksa dirigeerimiskepiga laulupidude püha laulu, Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm”, mida eestlased alati püsti seistes kuulavad. Minu Hollandi sõber ütles seepeale, et juba ainuüksi see, et nii palju rahvast kokku tuleb, et ühiselt laulda, on uskumatu. Aga veelgi hämmatavam olevat see, et see hiigelkoor ka niivõrd hästi laulab.
Usun, et 3. juulil Estonia kontserdisaalis mõtles nii mõnigi külaline umbes sama, et juba ainuüksi see, et nii väikesel rahval on oma riik ja oma keel on üllatav, aga veelgi hämmastavam on see, et sellel väikesel rahval on ka niivõrd kõrge tasemega sümfooniaorkester.
3. juuli sümfooniakontserdil said dirigentide kõrval oma meistriklassi demonstreerida ka meie instrumentalistid. Sel kevadel Muusikaakadeemiast doktorikraadi pälvinud viiuldaja Sigrid Kuulmann soleeris Virkhausi Viiulikontserdis ning trompetist Indrek Vau ja fagotimängija Martin Kuuskmann soleerisid Paul Hindemithi kontserdis. Virkhausi ja Kuulmanni muusikaline kahekõne oli igati nauditav, Virkhausi põnevas helikeeles kontsert meelierutav ja huviga jälgitav. Publiku tänuaplaus vägev!
Kui kontserdi teise poole alguses hakkas Neeme Järvi käe all kõlama Hindemithi Kontsert trompetile ja fagotile, siis mõtlesin, et huvitav-huvitav, miks Järvi just selle kontserdi siia eesti muusika hittide vahele on „poetanud”. Pärast kontserdi lõpuosa Vivace't oli aga kõik
kohe selge − niivõrd virtuoosset trompeti ja fagoti duetti kuuleb haruharva. Andis see ju Martin Kuuskmannile ja Indrek Vaule võimaluse oma hiilgavat taset demonstreerida. Publik ei tahtnud neid enam kuidagi lavalt ära lasta ja nii pidi Eesti publiku suur lemmik Martin Kuuskmann kontserdi keskel lisaloo esitama.
„Rosinaks tordil” oli see, et publiku seas istus „väliseestlaste Ernesaks” Roman Toi, kes nautis tähelepanu nii siin kontserdisaalis kui hiljem ka laulupeol president Ilvese kõrval
esireas istudes.
Mulle meenutas 3. juuli kontserdi ülev meeleolu Neeme Järvi esimest kontserti pärast emigreerumist siinsamas Estonia kontserdisaalis 1989. aastal, kui ta tuli Eestisse koos Göteborgi orkestriga. Tollase kontserdi „rosinaks tordil” oli Astrid Lindgren, kes oli ka nõukogude ajal eesti laste üks suuri lemmikuid.
Sirje Vihma-Normet
