Kuna hakkame lauludega kajastama eesti rahva tähendusrikast sajandit, tulvil nii rõõmu kui kurbust, näeb eeskava ette viis ajaloojaotust: vana aeg, ärkamisaeg, vabariigiaeg, pagulasajastu/okupatsioon ja uus ärkamisaeg. Venestamiseaeg kaob siinjuures ärkamisaja sulatava vaimu sisse ja taasiseseisvunud Eesti näib veel, võiks öelda, uue ärkamisaja palega, olgugi et uued ja ilusad rahvuslikud palad on lähiaastail pälvinud rahva hinnangu, eriti laulupidudel. Ka neile läheneme samm-sammult.
Ärkamisajal (1860- ) oli eestlane hakanud tajuma, et tal on isamaa. Tunnustame siinjuures lauluga luuletajaid ja olulisi heliloojaid (Kunileid, Hermann, Saebelmann, Thomson), kes koos teiste rahvavalgustajatega ütlesid selgelt välja, et meil on isamaa. Meie ei tohi aga unustada, et eestlane laulis juba enne, kui rahva ja riigi mõisted hakkasid kristalliseeruma. Pöördume vaimusilmis esivanematele, vana eesti rahvale ja püüame vähemalt mõnegi regiviisiga tunnustada karmide sajandite poolt karastatud vana aega.
Eesti vabariigi aeg (1918- ) tõi meile hoogsaid ning kaasakiskuvaid rahvuslikke laule (ka kaunist lüürikat), mille arvukaid loojaid ei suudakski laulusõbrad laval kõik esile tuua. Loodi ka isamaalisi ridu välismaalt sisse toodud viisidele (Eestimaa, mu isamaa – saksa; Kas tunned maad – prantsuse, jne.; Porilaste marss – soome/rootsi). Isamaalisi laule meie heliloojailt soodustas Eesti riik. Tihti olid vabariigiaegsed laulud, eriti mida rahvas laulis, marsitaktis. Millised neist ootavad „Eesti laulude“ kavas esiletoomist? Jääme ootama.
Üle 40 aasta kestnud pagulasajastu/okupatsioon (1944- ) sundis looma laule hoopis teistsuguse iseloomuga. Viisiloojad, eriti kodumaal, olid peamiselt omad. Kui sõjajärgselt loodud pagulaslaule Eestis isegi praegusel ajal ei tunta, saabus aga okupatsiooni oludes loodud viise vaikselt meretaguste kõrvadeni. Mõlemad leiavad tõlgendusi kontsert-õpitoas.
Uue ärkamisaja (1985- ) lauludega on otstarbekohane eeskava lõpetada, kuna neid oskab laulda ka kuulajaskond. Et laulaks kogu saalitäis! Eespere ja Mattiisen on ju meid Kanadas isiklikult külastanud. Ei tohiks ka karta „õpitoa“ mõistet. Andmed on peamiselt kavalehtedel nagu ühislaulusõnad; hääled on pühendatud peamiselt lauludele, mitte kõnedele.
Kui mõnelgil heliloomingul on nn „coda“, siis leiame seda ka eeloleva eeskava raames ühe Roman Toi sügavalt rahvuslikult meelestatud vaimuliku laulu tõlgenduses. Jääme sedagi ootama! AJR
