Kõneleja puudutas kõigepealt rahulolematust Eestis lipulauluga „Mu isamaa armas”. Seda põhjendusel, et tegemist on saksa viisiga. Et meie rahvale nii südamelähedased sõnad on loonud Martin Körber, sellele ei panda piisavalt rõhku. Oli ju temagi baltisakslane. Samal ajal ei tohi unustada, et ka Eesti ja Soome hümni viisi looja Pacius oli rahvuselt sakslane. Igatahes on alates aastast 2009 toimunud muutus – Pika Hermanni tornist langetatakse lipp Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm” helide saatel. Nii Ernesaks kui Koidula on eestlased.
Ernesaksa enda fenomen pakkus rohkesti kõneainet. On ju tegemist näiliselt üsna vastuolulise isiksusega, Ta on loonud Nõukogude Eestile kaks hümni, ühe ametliku, teise ebaametliku. Viimaseks on loomulikult eelmainitud „Mu isamaa on minu arm”. Esimene on kirjutatud Nõukogude Liidu hümniga samas helitõus, ilmselt selleks, et mõlemaid oleks mugav järjestikku laulda. Teise algusest kumab selgelt läbi Eesti hümni rütm. Kelleks tuleks Ernesaksa rahvuspoliitilises mõttes pidada? Kõneleja kiituseks peab ütlema, et ta ei paigutanud end süüdistaja ega kaitsja rolli, valgustas vaid mitmesuguseid eriaspekte.
Ernesaks pääses parteisse astumisest, kuid ta oli hõlpsasti manipuleeritav: üks ta vendadest oli USAs pankur, teine võitles Eesti Leegioni koosseisus ja jäi sõjas kadunuks. Võimud püüdsid teda oma huvides ära kasutada, kuid paratamatult andsid talle ka võimaluse ära kasutada oma positsiooni rahva huvides. Talle võiks ette heita, et tema sulest ilmus kantaat „Laula, vaba rahvas”, mis ülima irooniana langes kokku 1949. a. küüditamisega. Kuid samanimelise laulu lõi poliitilisele survele järele andes poliitiliselt „puhas” Karindi. Ka Ernesaksa „Laul Stalinist” on dubleeritud Enn Võrgu poolt. Viimane pääses küll Siberi sõidust, kuid elas teatava aja vaikselt varjunime all. Siberi-teekonna tegid läbi enam-vähem samaaegselt heliloojad, Päts, Karindi ja Vettik, kõik koorilaulu alal Ernesaksa võimalikud konkurendid.
Kõneleja võrdles kodu- ja väliseesti laulupidusid. Siinpool raudeesriiet võimutses Tobiase „Eks teie tea” ja loodi hümnitaoliseks kujunenud Aaviku „Hoia, Jumal, Eestit”. Kodumaal muudeti Saare „Leelo” sõnad: mitte „ihkame ju ikkest lahti”, vaid „ihkasime”. Ometi suudeti ka seal läkitada rahvale peidetud priiussõnum.
Lipulaulu juurde tagasi tulles peab nõustuma kõnelejaga, et selleks peaks olema ja jääma Enn Võrgu ülipopulaarne „Eesti lipp”. Sobivamat on raske leida.
Mõnel määral võõrastav ja teemast kõrvale kalduv oli Dmitri Bortnjanski koraali „Ma kummardan sind, armuvägi” propageerimine Doni Kasakate Koori najal. Viis on tõepoolest haarav nii muusikalises kui religioosses mõttes ja peaks jääma meie koraaliraamatus aukohale. Doni kasakate salvestatud esitus oli aga toores ja eemaletõukav. Seda ei suutnud leevendada isegi fakt, et nende dirigent Sergei Žarov veetis oma elu viimased aastad USAs meile nii hästi tuntud Lakewoodis.
Esile kerkis ka Eesti hümni muutmise küsimus, mis on taas korraks päevakorda tõusnud, patuoinaks ikka viimane salm vihatud (või kardetud?) Jumalaga. Rahva hulgas see kampaania siiski eriti suurt kõlapinda pole leidnud.
Professor Jüri Kivimäe oma kommentaaris mainis Välis-Eesti nimetust, millest soovitatakse loobuda, et rääkigem lihtsalt eestlastest vaatamata nende asukohamaale. Ühelt poolt võib see tunduda õigustatuna, kuid kuidas me saame kõnelda väliseestlaste kultuuriväärtustest nende kandjaid vastavalt identifitseerimata. Seda eriti nüüd, kus kodumaal toimub vanade kultuuriväärtuste silmnähtav nõrgenemine.
Kõneleja sisukat ettekannet kviteeriti tugeva aplausiga. Tänu pälvis ka Estonia Koor, kes näitlike paladega ettekannet täiendas.
Eerik Purje
Fotogalerii – Fotod Peeter Põldre
