Tegelikult ma ei arvustagi, lubatagu mul vaid natuke õõtsuda Lea Kreinini sümpaatse ülevaate järellainetuses, mille autor/näitlejatar vastse ettekandega vahule lõi.
Mis siinkirjutaja arvates äsjase ühenaiseteatri eriliseks tegi, oli esineja särav isiksus ja jäägitu, lausa lapselik siirus. Kogu Julia olemuses on midagi üdini inimlikku. Intiimteatri miljöö võimendas seda omakorda. Juba viis, kuidas ta lavale (kui võlts väljend!) ilmus, lõi hubase õhkkonna: „Oi, milline tore pidu! Tänan, et mind ka kutsusite!” Publik võttis ta jalamaid omaks ja omaks ta jäigi. Lõpuni, eesriide langemiseni, kui lubatakse kirjamehel veel kord oma vanamoelisust demonstreerida.
Kui Lea rääkis emotsionaalsest pilguheitest kolme naise ellu, siis ta natuke eksis. Äsjase etenduse publik nägi ikka neljandat ka – seda, kes mainitud kolme nii iseloomulikult kehastas. Julia matkis võrdse meisterlikkusega oma eestlannast ema, itaallannast vanaema ja šotlannast ämma. Viisist, kuidas ta seda tegi, õhkus sügavat lugupidamist kõigi kolme vastu. Kas ainult lugupidamist? Küllap ka armastust. Ema puhul, kes ainsana elus ja publiku hulgas, ütles ta selle puhtsüdamlikult välja.
Ei söandaks Juliat nimetada lausa lauljaks ega tantsijaks, kuid ta tegi mõlemat sellise andumusega, et köitis ja paelus. Muusika ja vahelduvad taustafotod olid maitsekalt valitud ja lisasid etendusele koloriiti. See polnud näidend, see oli tükike elu, mis tõestas, et multirahvuslisse suguvõssa sündinud inimesed ei tarvitse tingimata end juurtetuna tunda. Juured, mis hargnevad nii mitmes erinevas suunas, võivad imeda igast pinnast parima.
Et esineja Alzheimeri tõve algfaasis ema koos oma viiuldajast abikaasaga publiku hulgas viibis, selgus alles lõpus, kui Julia oma näitlejarollist armastavaks tütreks ümber kehastus. Milline võrratult südamlik puänt! Tänu sellise haruldase külakosti toojale!
Eerik Purje
