Leitnant Alliksaar kõneles sülearvuti toel, projekteerides ekraanile teema olulised pidepunktid, neid analüüsides ja kommenteerides. Rõhutas kohe alguses, et esitab oma isiklikke mõtteid ja seisukohti, mis on kohati kriitilised ega tarvitse ühtuda EV Kaitseväe ametlike seisukohtadega.
Miks vajab Eesti kui väikeriik üldse kaitseväge? See küsimus on nii mõneltki poolt üles kergitatud põhjendusega, et kuna oleme Euroopa Liidus ja NATOs, on kaitseväe pidamine tarbetu ja sellega seostuvaid kulusid oleks praktilisem kasutada mõnes muus elusektoris. Kõneleja vastus sellele on, et peame endiselt kartma Venemaad ning olema valmis oma iseseisvuse kaitsmiseks. Kaitsevägi peab olema küllalt tugev, et suuta vastu seista vaenlase võimalikule rünnakule vähemalt nii kaua, kui NATO väed appi jõuavad.
Riigikaitseks on kaks põhimudelit: ajateenistus-reservarmee (nagu Eestis hetkel kehtiv) või professionaalne palgaarmee. Kumb neist on Eestile sobivam ja miks? Professionaalne armee on paremini koolitatud, selle võitlusvõime on tugevam ja efektiivsem, kuid selle koosseis on teatud määral rahvast eraldatud. Reservväes osalevad ka ajateenijad, seega on rakendatud maksimaalne kaitseväelaste arv minimaalsete kulutustega. Lisaks kaasneb ajateenistusega süstemaatiline riigikeele õpe vähemusrahvastele.
Reeglina võib öelda, et professionaalne armee sobib suurtele ja rikastele riikidele, kel lähioht puudub. Headeks näideteks on Kanada ja USA. Venemaal on olemas lähioht Hiina ja islamimaade näol ning neil kehtib ajateenistus ja on olemas reservarmee. Ajateenistus on brutaalne ning armee moraal madal, mis on Eesti seisukohast hea märk. Samas tuleb silmas pidada, et neil on väga tugevad eliitüksused. Ajateenistus kehtib ka Iisraelis, kel on vaenlasi igas suunas. Islandis aga, kus lähioht olematu, puudub üldse armee, eksisteerib põhiliselt vaid rannakaitse.
Eestis toimub igal kevadel ajateenijate ja välismissioonide suurõppus Kevadtorm, mis sisuliselt kujutab endast üldmobilisatsiooni harjutust. Kõneleja andis sellele suurõppusele kiitva hinnangu, kuid lisas kriitiliselt ja pisut irooniliselt, et Eesti Kaitsevägi on küll valmis vaenlasele vastupanuks, kuid ainult kevadel. Peaks vist sõlmima vaenlastega lepingu, et nad Eestit ühelgi teisel aastaajal ei ründaks. Kui vaenlane tahab Eestit vallutada, siis peab ta seda tegema kiiresti. Selles mõttes on aeg meie sõber.
Kõneleja ettepanekud riigikaitse osas oleksid: pikem ajateenistus ja regulaarsed mobilisatsiooniharjutused. Ei tohi olla liialt liitlastest sõltuv, peame eeskätt ise olema valmis oma maad kaitsma.
Järgnes rida küsimusi ja kommentaare, millest ühe olulisemana kerkis üles rahvusliku kasvatuse küsimus. Kaitseväe efektiivsus sõltub suurel määral tugevast võitlusmoraalist. Sõdur peab tahtma oma kodumaad kaitsta, samuti peab kogu rahvas mõistma kaitseväe vajadust ning leppima selle ülalpidamisega seotud kulutustega. Vaba keskustelu jätkus kohvi ja kringli juures.
Eerik Purje
