Ruum oli viimse istmeni täis Kristina sõpru nii ülikoolist kui Eesti ühiskonnast, kes olid tulnud nautima noore laulja õppetöö tulemusi.
Kontsert oli jagatud temaatiliselt nelja ossa. Alustuseks oli tervitus kevadele, mille juhatas sisse tuntud laul „Tule koju, armuke” (C. Kreek). Järgnesid heliloojad Schubert, Argento ja Tosti, kes tervitasid kevadet erinevate kaunite tunnetega, mida Kristina veenvalt esitas. Mendelssohni dramaatiline „Winterlied” (Talve laul) viis kuulajad hoopis sõjateemaliste lauludeni heliloojatelt Duparc, Britten, ja fakulteedi õppejõult, Poola heliloojalt Norbert Palej'lt, kelle „Hällilaul” uinuvale lapsukesele keset sõjakära oli südamest tulev mõjuv lõpp kava esimesele poolele. Peatselt kõlasid kava teises pooles fakulteedi õppejõu ja helilooja Larysa Kuzmenko müstilised ja mõtlemapanevad laulud Edgar Allen Poe luuletustele. Kontserdi finaaliks kujunesid bravuursed mustlaslaulud helilooja Antonin Dvořák'ilt.
Kristina on suuri edusamme teinud oma lauluesinemistes. Temas on näha enesekindlust, suurt laulurõõmu ja täielikku kaasaelamist laulude tekstidele, mis viisid kuulajaid suurest kevade rõõmust sõja masenduseni ja sealt mustlastujudeni välja. Kava oli hästi koostatud ja laulud nii inglise, eesti, saksa, prantsuse, poola kui tšehhi keeles põhjalikult ette valmistatud. Klaverisaatja oli Maika'i Nash, kellega Kristina on juba üle aasta töötanud ja nende koostöö oli tõeliselt nauditav.
Tormiline aplaus ja sületäis lilli näitasid kuulajate tänu. Aina edu edaspidiseks!
Charles Kipper
