Enne seda õppis ta Toronto Ülikoolis, ent otsustas siis kokanduse kasuks. Just nimelt seetõttu, et talle on alati meeldinud reisida ja kokatöö on selline, mida saab teha igal pool maailmas.
Töötanud mõnda aega Torontos kokana, siirdus Kristina 2007. a Itaaliasse, kus elas kaks aastat Firenzes. Ta töötas ühes Arno jõe ääres asuvas restoranis koka ja ettekandjana. Itaalia keelt ta sinna sõites ei osanud – arvas esialgu küll, et ehk on kasu prantsuse keele oskusest, aga tegelikult ei olnud. Firenzesse jõudes helistas ta oma sõbra sõbrale, kelle telefoninumbri ta oli saanud, et oleks vähemalt keegi natuke tuttav inimene ees, aga keelebarjääri tõttu ei tulnud esialgu vestlusest miskit välja. Itaalias paljud inglise keelt ei rääkinud.
Nii, ja tuligi asuda tööle – võõral maal ja võõras keelekeskkonnas. Ja lühikese ajaga oli Kristinal itaalia keel suus! Ta naerab, et akadeemilisest keelest oli asi küll kaugel – pigem oli tegu nn. köögikeelega, kuhu sattus sekka sõnu, mida pole ehk ilus tarvitada – aga köögis töötades ta sellist kõnepruuki kuulis, teadmata täpset tähendust. Kui tal oli juba Itaalias sõbranna tekkinud, kes teda oma vanaema juurde külla viis, ütles ta talle enne igaks juhuks, et ära sa seda sõna küll vanaema juures kasuta, kuna see on paha sõna! Niimoodi Kristina õppis, elust enesest!
Itaalias töötas Kristina viis päeva nädalas. Vabu päevi kasutas ta maaga tutvumiseks – sõbrad tutvustasid talle kohalikku kultuuri ja ajalugu.
Rääkides Itaalia köögist ütleb Kristina, et see on igas rajoonis erinev. Firenzes süüakse palju liha, populaarne on T-bone steak (mida kutsutakse seal bistecca alla fiorentina), mis on väga suur. Restoranis tullakse kliendi juurde suure käruga, kes siis näitab, kui suurt lihatükki ta soovib ja see grillitakse ära.
Tähtsal kohal on pizza, pasta, tomatisoustid. Kristinale meeldis, et kõik toorained ja nende värskus on tunda, kõike ei kallata lihtsalt soustiga üle.
2008. a enne jõule tuli Kristina Torontosse tagasi. Ta hakkas õppima interneti kaudu gastronoomiat Adelaide'i Ülikoolis. See oli üsna raske ja sõbrad naersid – miks sa siis juba Austraaliasse ei koli? Seda Kristina üsna varsti tegigi, siirdudes Adelaide'i kaheks aastaks. Ühe aasta õppis ta seal ülikoolis ja hiljem lõpetas selle taas interneti kaudu.
Adelaide'is elades jõudis Kristina ka sealse eestlusega tegeleda.
Tagasi Torontos, tekkisid neiul aga Eestisse mineku plaanid. Nimelt valis ta oma ülikooli lõputöö teemaks Eesti toidukultuuri nõukogude ajal, mille jaoks materjali kogumiseks oli kõige parem kohapeal olla. Nii käis ta uurimistöö materjali otsinguil Eesti Rahva Muuseumis, intervjueeris inimesi jne. Ning lõputöö sai valmis. Ta õppis ka ise sellega seoses palju huvitavat. Tänaseks on Kristina Eestis elanud aasta ja plaanib ehk olla veel teisegi aasta. Aprillikuine Toronto külastus oli seotud VEMU toetusõhtusöögiga, kus ta koos EV Presidendi Kantselei peakoka Inga Paenurmega toitu valmistas. Sama reisi vältel sõitis ta ka Indianasse ning Chicago Ülikooli konverentsile.
Eestis töötab Kristina The Baltic Guide'i ingliskeelse osa peatoimetajana. Ajaleht ilmub igas kuus ja seal kirjutatakse turiste huvitavatel teemadel. Kristina külastab sageli restorane, andes neist ülevaateid.
Rääkides elust Eestis ütleb Kristina, et kõik on hästi, aga sealne talv talle väga ei meeldi. Tulevikus näeb ta end elamas võib-olla mõnes teises Euroopa riigis, aga praegu pole veel miski kindel. Paljud teed on lahti ja elu tundub vägagi põnev!
Kaire Tensuda
