Rahvas käitub vahel ootuspärase arukusega, kuid samas ka ettearvamatu rumalusega. Egiptuse vangipõlvest vabanemise eelõhtul söövad kõik juudid paasatalle ja pääsevad orjapõlvest minema, aga kõrbeteekonnal nuriseb rahvas korduvalt talumatute raskuste pärast. Ja kui Mooses läheb pühale mäele Jumalaga kõnelema, teeb all ootav rahvas endale kuldvasika ja hoorab selle ümber. Siiski leidub rahval kuulekust, et jätkata teekonda vabadusse ja jõuda lõpuks oma esivanemate maale.
Jeesuse kannatusloo üheks oluliseks tegelaseks on ka rahvas. Palmipuudepühal rahvas tervitas Jerusalemma tulevat Jeesust kui kuningat. See oli otsekui laulev revolutsioon. Nad ei hoolinud okupatsioonivõimust ega vahistamise ohust. Massid otsustasid kuningaks hüüda Jeesust, kelle kohta levis kuuldus, et ta suudab surnuidki ellu äratada.
Aga Jeesus ei tulnudki riigipööret korraldama. Jumalariik, mida ta kuulutas, polnudki üldse sellest maailmast. Rahva vaimustus vaibus ning asendus pettumusega. Peagi kisendas rahvahulk kohtukoja väravas: „Poo risti! Tapa ära! Meil pole kuningat, vaid keiser!” Rahva pilgete saatel suri Jeesus ristil. Piibel ei maini tollest massist ühegi nime. Küll aga teame nende nimesid, kes Jeesuse risti all ahastades nutsid.
Vägivald varjab oma nime ja nägu. Äsjased terrorirünnakud Brüsselis panevad meid taas küsima, kust lähtub surma ja leina külvav kurjus? Miks lähevad noored mehed ja naised terroririiki teenima? Samahästi võime küsida, miks mõni tavalikult üsna korralik inimene kirjutab anonüümselt netikommentaaridesse nii palju tigedust? Kas ainult tolle anonüümse kurjuse varjus tunnevad nad end kõvade tegijatena? Vahe on ju vaid selles, et enesetaputerrorist saab oma kuriteo sooritada üks kord elus, aga tundmatu netikommar roojab teiste hinge kasvõi aastaid.
Ülestõusmise juures rahvast ei olnud. Massideni jõudis see sõnum alles aastakümnete ja sajandite jooksul. Evangeeliumid nimetavad nimepidi esimesi tunnistajaid: koidikul hauale läinud naised ja siis Peetrus, kes kohale jooksis ning tühja hauda sisenes. Lunastuse sõnum jõudis nendeni, kes selle vastu võtmiseks kasvõi aimamisi olid valmis mõne sammu astuma. Maarja Magdaleena nuttis tühja haua juures ning kui Ülestõusnu ise teda kõnetas, ei tundnud ta Jeesust ära. Alles, kui Issand teda nimepidi nimetas, muutus lein rõõmuks. Lunastus ei ole anonüümne.
Kurjuse haardest pääsemiseks on vaid üks viis – pöörata end näoga kaasinimese poole olles valmis kohtuma ka vastu vaatava mure, valu ja ahastusega. Aga vaid nii leiab tee lunastuseni, sest…
…Kristus on üles tõusnud! Tõesti, Ta on üles tõusnud!
praost Mart Salumäe