Aga kui inime on ettenägelik, siis ta ei pruugi kuskile poole vaadata, tal on juba kõik ammu ilusaste läbi mõteldud ja pilt selge. Nii et vaatamine ja nägemine on ikke täitsa kaks ise asja, nigu kuulmine ja kuulamine vai mekkimine ja mekutamine.
Aga ühe koha pealt jälle on see ütlemine õige. Kui sul on plaan tehtud, kuda sa ühte inimest näha tahad, siis õpi teda õigest vinklist kaema. Kui keski sulle oma kenast välimusest oolimata ei meeldi, siis otsi ta nõrgad küljed ülesse ja suuna prosekturid sinna. No ütleme, et tal on ilus naeratus ja lahke silmavaade, aga küir seljas. Ära sa nisukest inimest eestpoolt kae, ikke tagastpoolt. Veel parem on külje pealt ehk prohviilis nigu aritlased ütlevad. Siis võib see kena inime paista peris kroteskne (küsige Ärmani käest, mis see sõna tähendab, mina ei oska seletada).
Nojah, kokkuvõttes võib sedasi ütelda, et siin ilmas on vaatajaid palju rohkem kui nägijaid. Kõige rohkem on veel neid vaatajaid, kes saavad ükskord nägijaks, aga liiga ilja. Ja see on nii kurb, et ma täna rohkem ei kõnelegi.
Nägemiseni, sõbrad (mitte vaatamiseni)!
Kargu Karla
