See raamat meenus möödunud kolmapäeval, mil möödus 80 aastat Adolf Hitleri võimuletulekust Saksamaal, mis oli kahtlemata 20. saj üks suurimaid tragöödiaid. Veelgi suuremaks tragöödiaks oli aga punadiktaatorite Lenini ja Stalini võimulepääas Venemaal. Nende kolme mehe tegevuse ja salasepitsuste tulemusena hukkusid kümned miljonid inimesed. Mis siis, kui võluvitsakese abil olnuks võimalik elimineerida nende esiletõusu? Aga see pole ju reaalsuses teostatav.
Hitleri võimuletulek
Hitler sai 1921. a Saksa Natsionaalsotsialistliku Töölispartei juhiks. Erakond toetus oma ideoloogias kahele talale – kõigepealt sakslaste vihale Versailles' rahulepingu alandavate tingimuste vastu. Teiseks – Saksamaad tabas 1920ndatel aina süvenev kaos ja anarhia, mis põhjustas rahva rahulolematust.
Et Weimari mõõdukad parteid ei suutnud tekkinud olukorda lahendada, hakkasid parlamendivalimistel üha suuremat edu saavutama äärmuslased. Hitler võitis oma lihtsa sõnumiga ja oraatorliku talendiga miljonite töötute ja majanduskriisi ohvrite toetuse. Talle tagasid võidu muidugi ka erakordsed manipuleerimis- ja manööverdamisoskused. Nii kogus tema juhitud Saksa Natsionaalsotsialistlik Töölispartei 1933. a valimistel häältenamuse ja sai Riigipäeva suurimaks parteiks. President Paul von Hindenburg nimetas Adolf Hitleri 30. jaanuaril 1933 kantsleriks.
Hitler tegi kantslerina imet: kolme aastaga saavutati majanduslik õitseng ja töötute arv vähenes ühe aastaga üle kuue korra. Miljonid inimesed leidsid tööd kiirteede ehitamisel.
Kuid muutused polnud mitte ainult positiivsed. Saksamaa hakkas tasapisi relvastuma, loobudes samal ajal demokraatiast, eemaldudes tsiviliseeritud maailmast ning tühjendades oma vihakarika juutidele. Viimaste hävitamiseks saadi eeskuju Venemaalt, kus käidi sellekohaseid õppetunde võtmas sunnitöö- ja vangilaagrites. Pärast Hindenburgi surma sai Hitlerist absoluutne diktaator. Seejärel algas Euroopa vallutamine ja 20 aastat kestnud vaherahu lõppes II maailmasõjaga.
Kaks riiki, kaks erinevat suhtumist minevikku
Meenutades 80 aasta möödumist Hitleri võimuletulekust Saksamaal pidas liidukantsler Angela Merkel näituse „Berliin 1933. Teel diktatuurini” avamisel 30. jaanuaril kõne. Näitus asub kohas, kus asus varem Gestapo peakorter. Nüüd paikneb seal muuseum Topographie des Terrors (Õuduse topograafia), mis jälgib piltide, ajalehtede ja plakatite kaudu Hitleri elu ja tegevust.
Enne aastapäeva ütles kantsler Merkel oma iganädalases raadiosõnumis, et Saksamaa kannab „igavest vastutust natsionaalsotsialismi kuritegude eest, II maailmasõja ohvrite, kuid üle kõige holokausti eest”. Ta lisas: „Me peame sellega silmitsi seisma, kandmaks hoolt, et oleme tulevikuski head ja usaldusväärsed partnerid, nagu me praegu õnneks oleme.” Nii ei saa keegi Saksamaad süüdistada oma mineviku vigade kinnimätsimises. Aga kuidas on lood Venemaaga?
Möödunud nädalal oli teinegi ümmargune tähtpäev – 2. veebruaril möödus 70 aastat venelaste võidust Stalingradi lahingus, mida tähistati suure pidulikkusega. President Vladimir Putin korraldas Kremlis Stalingradi lahingu veteranidele vägeva peo ja Volgogradi tänavatel vurasid ringi massimõrvarist „suure juhi” portreedega bussid. Volgogradis peeti miitinguid ja paraade ning Stalinit ülistavaid kõnesid ning asetati pärgi Stalingradi lahingu mälestusmärkidele.
1598. a rajatud Tsaritsõni linn nimetati pärast Lenini surma ja Stalini esiletõusu 1925. a ümber Stalingradiks ning 1961. a Volgogradiks. Nüüd otsustasid Volgogradi linnaduuma saadikud, et kuuel tähtpäeval, mis on pühendatud sõjaajaloo sündmustele, hakatakse kasutama nimetust „kangelaslinn Stalingrad”. Sama nimetust lubatakse kasutada ka ettekannetes ja massiüritustel. Samas on käimas ka allkirjade kogumise kampaania, et nimetada Volgograd taas ümber Stalingradiks. Ehkki rahvusvaheline reaktsioon sellele ideele on pea olematu, nimetas Vene ajakirjanik ja ajaloolane Leonid Mletshin intervjuus raadiojaamale Ehho Moskvõ Volgogradi saadikute otsust väärituks poliitiliseks mänguks. Ta ütles, et maailmas teatakse Stalingradi lahingut ja Volgogradi linna ning lisas, et kui Volgograd üldse ümber nimetada, peaks see tagasi saama oma esialgse nime Tsaritsõn.
Huvitav, mis juhtuks siis, kui Saksamaal nimetataks mõni linn Hitleri järgi (nt Hitlerburg vmt)? Kuidas reageeriks sellele rahvusvaheline üldsus? Tuleb taas tõdeda, et võitjate üle kohut ei mõisteta, isegi mitte siis, kui tegemist on massimõrvaritega.
(Järgneb)
Elle Puusaag
