„Versailles' rahulepingu põhjal oli Saksamaa demilitariseeritud ja ei tohtinud omada tanke, pommituslennukeid, allveelaevu ega teisi moodsaid relvaliike, mis tegi Saksa armee strateegilises mõttes olematuks suuruseks. Prantsusmaa tegeles oma piiride kaitse sõjalise doktriiniga ja oli hakanud rajama Saksa-piirile kuulsat Maginot' liini. Ründeks ja agressiooniks teiste riikide vastu seda kindlustust kasutada ei saanud. Suurbritannia asus aga hoopis kaugetel saartel ning muretses eeskätt oma kolooniate, mitte aga Euroopa asjade pärast. Seega, mitte mingit muud arvestatavat sõjalist jõudu peale Punaarmee Euroopas kuni 1930. aastate keskpaigani lihtsalt ei olnud. Sõja vallapäästmiseks vajas Stalin liitlast ja selleks kõlbas vaid Saksamaa. /…/ Stalin mõistis, et Hitler on ainus, kes on võimeline liitma sakslaste massid ja tasuma lääneliitlastele sõjaga kätte Versailles' alanduste eest. Sõja puhkemine oli Stalinile vajalik ja selle alustamiseks oli Hitlerit vaja aidata.”
Stalini kurikaval plaan nägi ette kogu Euroopa „vabastamist” , et seejärel kujundada N. Liidust Ülemaailmne Nõukogude Liit. Sisuliselt oli see sõja kuulutamine kogu maailmale. Punane viisnurk sümboliseeris punavõimu laienemist viiele kontinendile.
Selle eesmärgi saavutamise nimel sõlmis Stalin Saksamaaga mitmeid lepinguid ja pakte; loodi fonde ja asutati kartelle. Saksamaa tarbeks toodeti N. Liidu territooriumil isegi relvi ja sõjalennukeid ning koolitati ohvitsere, kirjutab Kallas ja küsib, miks seda tehti. Ometi mitte selleks, et valmistada Saksa armeed ette kallaletungiks N. Liidule, mille välispoliitilise eesmärgi oli Stalin määranud ära ühe lausega: „Meie välispoliitika on selge ja lihtne – see taotleb kommunistliku diktatuuri maksmapanekut kogu maailmas.” Idee, mille teostamiseks sobis muidugi iga vahend.
Võit Saksamaa üle oli Stalinile nagu hinnaline kingitus. N. Liit oli korraga omandanud rahvusvahelise positsiooni ja saanud arvestatavaks maailmariigiks. Suurem osa Ida-Euroopast oli aga langenud N. Liidu mõjusfääri ega olnud kedagi, kes oleks suutnud sundida Stalinit millestki loobuma. Siingi oleks hädasti vajatud müstilise tulevikurahva korrigeerivat kätt. Kuid ka seda sünget ajalooetappi ei saa keegi enam muuta.
Reedetud Balti riigid
Suurriikide hammasrataste vahele jäid II maailmasõja eel ja ajal väikesed Balti riigid. Nende rahvusvaheline reetmine algas Molotov-Ribbentropi salapakti (MRP) allkirjastamisega 23. augustil 1939, kuid ei piirdunud sellega. 28. novembrist kuni 1. detsembrini 1943 toimus Teheranis USA presidendi Franklin D. Roosevelti, NLKP peasekretäri Jossif Stalini ja Inglismaa peaministri Winston Churchilli kohtumine, kus president Roosevelt avastas Stalinis korraga oma sõbra ja mõttekaaslase. Ta nimetas Stalinit omapoisilikult „onu Joe'ks”, unustades viimase inimsusevastased kuriteod ja eemaldudes ühtaegu peaminister Churchillist.
Ülo Mäe kirjutab, et kui Teheranis oli veel reaalne võimalus panna alus terviklikule-demokraatlikule Euroopale ja tagada Balti riikide iseseisvus, sest sõjategevus käis tol ajal veel N. Liidu territooriumil, siis 4.-11. veebruarini 1945 toimunud samade osalejatega Jalta konverentsi ajaks oli see võimalus lõplikult maha mängitud (PP, 22.07.10). Ta lisab: „Jaltas jaotati Euroopa taas, nüüd juba uuteks mõjusfäärideks. N. Liit sai õiguse jälle okupeerida Balti riigid. Nagu polekski olnud USA välisministri abi Sumner Welles'i avalikku pöördumist 23. juulil 1940 Balti riikide okupeerimise mittetunnustamise kohta.” Mäe on veendunud, et teine punaokupatsioon Balti riikides oli Stalini ja Roosevelti vaheliste vennalike suhete otsene tagajärg.
Kui nii Venemaa kui Saksamaa on tunnistanud MRP õigustühiseks, siis peaksid USA, Inglismaa ja Venemaa ka Teherani ja Jalta lepingute suhtes samasuguse otsuse langetama, leiab Mäe. Seda enam, et nii presidendid George W. Bush kui Vladimir Putin nimetasid 2005. a neid leppeid ebaõiglasteks. Putin läks kaugemalegi, nimetades Saksa telekanalitele antud intervjuus Baltimaid maailmapoliitikas vahetusrahaks ja nende rahvaste tragöödiaks.
Kes peaks vastava initsiatiivi käivitama? Mäe arvab, et kui see käib Eesti valitsusele üle jõu, võiks seda teha kodanikualgatuse korras. Aga miks mitte ka baltlaste ühisavaldusena või muul teel? Küsimus on, kas leidub veel neid, kes tahaksid ajaloo musta pesu pesemisega tänapäeval tegelda? Ometi tuleks üha kaugemale ajalukku jäävale aastakümnete tagusele ülekohtule anda võimalikult kiiresti adekvaatne ja objektiivne hinnang.
Elle Puusaag
