Kui aegu tagasi panin kokku raamatut „101 Eesti pühapaika“, oli mul selge, et see peab kindlasti algama Kaali meteoriidikraatri ääres, mis inspireeris omal ajal Lennart Merit „Hõbevalget“ kirjutama ja lõppema Tallinna lauluväljakul, uuema aja eestlaste pühas paigas, kus toimuvad laulupeod ja teised rohkem või vähem pidulikud suurüritused. See on paik, kus me ikka kõik kokku saame, kui meil rõõm rinnus ja tantsulust jalges või kui meil on vaja väärikalt ja suurejooneliselt võõrustada kalleid ja kaugeid külalisi. Kuid me oleme tulnud siia ka siis, kui meil on olnud mure oma isamaa ja emakeele saatuse pärast. Rahvuseks kasvamise üheks oluliseks eelduseks on teatavasti kriitilist piiri ületav valmisolek end kollektiivselt määratleda ja oma saatuse üle ise otsustada.
Eesti üldlaulu- ja tantsupeod on võitnud ka kogu maailmas laialdase tähelepanu ning kuuluvad aastast 2003 UNESCO vaimse ja suulise pärandi nimekirja. Kuuldavasti on eestikeelne sõna „lauluväljak“ jõudnud ka teistesse keeltesse ning igas vähegi „korralikus“ Eesti külakohas on oma väike lauluväljak laululava ja laulukaarega. Ainuke mure on, et jätkuks vaid lauljaid, tantsijaid ja orkestrante ning nende väärikalt tasustatud juhendajaid, missioonitundega sädeinimesi, kes hoiavad ja taasloovad traditsiooni. Ilma eestvedajate ja taganttõukajateta ei sünni teatavasti suurt midagi ega tule kokku müütilise kuldaja Kungla rahva laulukoorid ega tantsurühmad.
