Ainult Eesti riigivõim on 20 aastat otsinud võimalust piiri nihutamiseks ja Eesti maa-alast ühe kahekümnendiku Venemaale kinkimiseks – ilma kõige vähematki vastu saamata.
Ülimalt üllatavalt hakkasid iseseisvuse ennistajad justkui kahtlema oma võimetes seada 20. augusti 1991 deklaratsiooniga ennistatud Eesti Vabariik kuni 16. juunini 1940 olnud juriidilisse olukorda. Esmalt arvati kõik vägivaldselt loodud ENSV-s elavad Nõukogude Liidu kodanikud Eesti alalisteks elanikeks. Neile elanikele tagati ka kõik teised, neil ENSV-s olnud õigused – välja arvatud õigus nõuda eestlastelt vene keele oskamist. Ilma Vene Föderatsioonilt nõudmata riigipiiri tähised viia tagasi enne 16. juunit 1940 olnud joonele, hakati taotlema uue piirilepingu sõlmimist. Neile, kes kehtiva, Tartu rahulepingus määratud piiri paiknemise muutmist õigustatuks ei pidanud, selgitati, et põhiseadus lubab riigi piire muuta. Ja kui lubab, miks siis mitte seda teha!
Uue piirilepingu sõlmimise põhjusena on viidatud „Põhiseaduse kommenteeritud väljaandele.” Selle mahuka teose eessõnas kinnitavad tunnustatud õigusteadlased, et nüüd „on õpitud põhiseadust tõlgendama eesmärkidest ja väärtustest lähtudes” – justkui põhiseaduses määratu muutub arusaadavaks alles pärast „eesmärkide kohast tõlgendamist”.
Äsja on üks kodanike rühmitus avalikult pöördunud ka Riigiprokuratuuri poole, et see takistaks uue piirilepingu sõlmimise, mis on vastuolus põhiseaduse paragrahviga 122. Sama soovi on Riigiprokuratuurile ilmselt avaldanud ka mõned üksikud riigi mainest hoolivad kodanikud. Riigi peaprokurör selgitab oma „Kriminaalmenetluse mittealustamise teates”, et „põhiseadus ei keela muutmast Tartu rahulepingus kokkulepitud riigipiiri kulgemisjoont uue piirilepinguga”, kuna Põhiseaduse Assamblee protokollid „tunnistavad võimalust sõlmida uusi lepinguid piiriküsimustes, ka idapiiri küsimustes ja need ratifitseerida „samas korras nagu näiteks piirilepingud Lätiga.” Pöördumisele vastaja ei pea uue lepingu õigustuseks mitte oma kutseoskuse kohast, põhiseaduse kõigi seonduvate sätete analüüsimist ja selle tulemust, vaid enne põhiseaduse rahva poolt vastu võtmist toimunud arutelu kirjeldust.
Põhiseaduse Assamblee protokollis öeldu võimaldab järeldada, et §122 on teadlikult sõnastatud nii, et selle tähendust saab rohkem kui ühte moodi mõista. See paragrahv oleks võinud sätestada, et „Eesti ja Venemaa vaheline riigipiir on määratud Tartu rahulepingus ning Eesti ja Läti vaheline piir Lätiga sõlmitud lepingutes.” Aga §122 sõnastati selliselt, et põhiseadust vastu võttev lugeja ei märkakski, et vaid mingi osa Eesti ja Venemaa vahelisest piirist peab paiknema Tartu rahulepinguga määratu kohaselt. Ja nii ongi kõik uue piirilepingu sõlmimise ihalejad tõlgendanud paragrahvi 122 tähenduses „Eesti maismaapiirist üks osa eraldab Eestit Venemaast ja on osaliselt juba määratud Tartu rahulepingus, teine osa on veel määramata ja selleks tuleb teine riikidevaheline piirileping sõlmida”. See tõlgendus oleks pädev, kui Eesti Vabariik oleks loodud alles 20. augustil 1991 – seda aga tollel päeval ei tehtud. Et „on veel määramata” ei saa kehtida okupatsioonieelse ennistatud Eesti Vabariigi kohta, seda on uue piirilepingu õigustustes jätnud tähele panemata ka kõik ametis olnud õiguskantslerid ja nende nõustajad.
Lepingutes võib tõepoolest vahel ebamäärast sõnastust ette tulla. Õigustatud tähendusele jõudmiseks vaadeldakse sellisel juhul lepingu teisi sätteid. Nii toimides võib ka talupoja tarkusega põhiseaduse lugeja leida, et põhiseaduse sätted peatükkides I ja XV on teistest sätetest ülimuslikumad. Põhiseaduse paragrahvis 122 määratud maismaa piiri Venemaa vahelise osa liigutamine lääne poole vähendab Eesti maa-ala suurust, mida peatükis I määratu kohaselt ei või vähendada ega osadeks jagada, välja arvatud kui rahvahääletusel vähendamist ja osadeks jagamist nõutakse. Kuigi maa-ala, kui riigi olemasolu ühe tunnuse, suuruse muutmine ei vähenda riigiõiguslikult iseseisev olemise pädevust, on ja jääb Eesti Vabariigi valitsemise põhikorda määravaks seadusandlusaktiks 28. juunil 1992 rahva poolt vastu võetud põhiseadus, kusjuures põhiseaduse sõnastuse ebamäärasusi tuleb tõlgendada ülimuslikes peatükkides ja preambulas sätestatu kohaselt.
Teades, et Venemaad ja Eestit üksteisest eraldav kontrolljoon on laitmatult toiminud riigipiirina, tuleb idapiiri teema lõpetamiseks ainuõigena esitada Vene Föderatsioonile ametlik noot piiritähiste viimiseks juuni alguses 1940 olnud joonele – koos nõudega hüvitada okupatsiooniajal Eestile tehtud inimsusvastased kuriteod ja majanduslikud kahjud. Kui Venemaa on täitnud eespool nimetatud nõuded, võib idapiiri paiknemise muutmist uuesti arutada – kui rahvahääletusel Eesti rahvas seda soovib.
Teame täiendavalt, et Vene Föderatsioon on korduvalt süüdistanud täiesti põhjendamatult Eestit siia elama saadetud Nõukogude Liidu kolonistide ahistamise pärast, pidanud Eesti okupeerimist vabastamiseks ning Helsingi kokkuleppes määratud riigipiiride ühepoolselt muutmise keeldu eirates on riikidevahelise kontrolljoone riigipiiriks demarkeerinud. Ent ometi on Eesti riigivõim koos oma nõustajatega lausa uskumatu innuga pidanud „omanäolise demokraatliku korraga” Venemaad usaldusväärseks naabriks, kelle soosingu saamiseks tuleb unustada poole sajandi pikkune räige okupatsiooniaeg ning kõigi sajandite vältel Venemaa poolt eestlastele, eestlaste maale ja ka Eesti Vabariigile tehtud kuritegudele vaatamata, neid premeerida heanaaberlike suhete nimel suuremeelse kingitusega.
Miks ei julge riigivõim rahvalt küsida, kas rahvas soovib Tartu rahulepingut pretsedenti loovalt muuta või mitte? Miks on vaja nüüd – uue piirilepingu sõlmimisega – tühistada idapiiri okupatsioonieelsel ajal olnud joonel paiknemise juriidiline õigus? Meenutagem sedagi, et Eesti Vabariigi olemasolu aastal 1918 loodud riigina on tunnustanud enamus riike ning Eesti hea maine rahvusvahelises ühiskonnas ei kahane, kui Venemaa meie suveräänsust tunnustada ei soovi.
Harri Kivilo
