Ta pani oma lootuse rakettidele, millega Inglismaad pommitada ja reaktiivlennukitele, mis olid propelleriga lennukitest kiiremad ja liikumises mitmekülgsemad. Ainult mõned raketid ja reaktiivlennukid valmisid enne sõja lõppu. Tookord oli eelnev täiesti uus tehnoloogia.
Saksa sõjaväe juhtkonnas tekkis vandenõu Hitleri kõrvaldamiseks ja siis vaherahu sõlmimiseks ameeriklaste, inglaste ja venelastega.
Hitler kutsus 20. juuliks kokku strateegilise nõupidamise sõjaväe juhtkonnaga, et arutada, kuidas sõda jätkata. Asukohaks oli Ida-Preisimaal asuv laialdane punker, mis oli sellisteks kokkusaamisteks välja ehitatud. Üheks osalejaks oli kutsutud kolonel von Stauffenberg, kes oli Hitleri kõrvaldamise vandenõu liige ja kellele oli antud ülesanne Hitler sel kohtumisel tappa. Ta saabus koosolekule portfelliga, milles oli tugeva jõuga lõhkeaine.
Kuna ilm oli ilus, siis tõenäoliselt Hitler otsustas, et koosolekut ei pea punkris pidama, vaid selleks sobib ka maapealne ehitus, kus oli ka suur betoonist jalgadele ehitatud laud. See oli vajalik mitmesuguste maakaartide laialilaotamiseks.
Von Stauffenberg asetas oma portfelli Hitleri lähedusse. Teda kutsuti koosolekusaalist telefoniga rääkima. Enne lahkumist startis ta sütiku, mis plahvatuseni viis. Ei ole teada, kas von Stauffenberg asetas oma portfelli Hitlerist mõne sentimeetri võrra liiga kaugele või keegi teine oli seda liigutanud, aga laua betoonist jalg kaitses Hitlerit surma või raske vigastuse eest. Ta jäi terveks ja sõda kestis edasi. Oleks koosolek punkris peetud, oleks kõik õhusurve tagajärjel surnud. Von Stauffenberg ja paljud tema kaasvandenõulased arreteeriti ja poodi peale erapoolikut, tsirkuse moodi kohtuprotsessi üles.
Kui atentaat Hitleri vastu oleks õnnestunud, siis oleks üsna varsti vaherahu sõlmitud ja miljonid või isegi kümned miljonid inimesed oleks oma elu säilitanud ja paljud linnad ja loodus säilinud, sest sõda ja pommitamine kestsid veel kümme kuud, kuni 9. maini 1945.
Mis oleks Eestis juhtunud? Tõenäoliselt oleks Punaarmee Eesti okupeerinud. Eesti üksused oleks ajutist vastupanu osutanud, kuid Punaarmee üleolek oli suur. Ameerika president Roosevelt, Inglise peaminister Churchill ja Nõukogude Liidu diktaator Stalin olid 1944. aasta kevadel Jalta konverentsil kokku leppinud pärastsõja aegse Euroopa piiride ehk mõjusfääride suhtes ja Balti riigid kuulusid N.Liidule. Tõenäoliselt poleks Eestist saanud põgenema 70,000 inimest, vaid hoopis vähem, sest sõda oleks ootamatult kiiresti lõppenud.
Mõned sentimeetrid tegid ajalugu.
Tarvo Toomes
