Nagu geopoliitika keskuse juht prof. Brendan Simms konverentsi kavaraamatus mainib, valitseb Ühendkuningriigis Baltimaade kohta endiselt teadmatus. Suurt osa meie ajaloost, keelest ja kultuurist sealsetes ülikoolides ei õpetata. Olles küll Euroopa Liidust lahkunud, on Suurbritannia sellega endiselt seotud poliitiliselt, majanduslikult ja NATO kaudu ka julgeolekuliselt. Sellises olukorras, rõhutab prof. Simms, on akadeemiline keskendumine Läänemere piirkonnale eriti tähtis. Keskuse kaasjuht hon. Charles Clark lisab omalt poolt, et Venemaa sissetung Ukrainasse tõstis meie piirkonna rahvusvahelist silmapaistvust ja nüüd tunnistatakse selle tähtsust üha enam nii julgeoleku kui majandusinnovatsiooni mõttes. Ka soovitab ta tähele panna seda inspiratsiooni, mida Balti riigid on miljonitele pakkunud.
Tõesti, tegemist oli vägeva konverentsiga, kus korraldajate sõnul osales umbkaudu 600 inimest. Iga päev toimus samal ajal ehk paralleelselt 12-14 sessiooni, paneeli või ümarlauda. Teemasid oli ajaloost, poliitikast, majandusest, kaunitest kunstidest, digiarengutest ja väga paljust muust. Programm oli nõnda mahukas, et seda ei hakatud isegi paberile trükkima, mistõttu tuli nutiseade käeulatuses hoida ja selle abil oma päevakava kokku seada. Üle linna asuvate toimumispaikade ülesleidmine lisas ettevõtmisele sportlikku hasarti ja Cambridge’i hubased söögikohad õdusust kollegiaalsetele vabaaja kohtumistele. Kuna katse seda akadeemilist pillerkaari ammendavalt kokku võtta lõpeks sama edutult kui viie pimeda katse elevanti kirjeldada, esitan järgnevalt vaid subjektiivseid killukesi kogetust.
Ka on selge, et meil peab olema sõpru. Balti teemadega tegelejate seas on tõesti väga erinevate rahvuste esindajaid, mis lisab lähenemistele mitmekesisust ja kogu valdkonnale kõlapinda.
Viimaste aegade heitlik maailmapoliitika on Balti ajalookogemuse ja kaasaegsed teemad ehk veidi enam fookusesse võtnud tõesti – või nii me loodame. Milline on olukord tegelikult, kas oleme nähtavad, kas meie kogemus loeb, sellest räägiti mitmetes paneelides. Meie probleem on jätkuvalt väiksus – selline kipub olema ka balti teemadega tegeleva teaduse jõuõlg. Meid pole palju, kuid seda tõhusamad peame olema, seda selgemasõnalised. Tuleb tunnistada, et üks Kanada eestlaste esindajaid, prof. Andres Kasekamp eristus USAle ja president Trumpi poliitikale pühendatud diskussioonis oma Briti kolleegidest just eestlasliku sirgjoonelise jutu poolest. Sarnane otsekohene lähenemine torkas silma ka baltlaste poolt konverentsil esitatud küsimustest. Ka on selge, et meil peab olema sõpru. Balti teemadega tegelejate seas on tõesti väga erinevate rahvuste esindajaid, mis lisab lähenemistele mitmekesisust ja kogu valdkonnale kõlapinda. Suurkonverentsi üks võlu ongi see, et kokku saavad mitmesugused vaatenurgad, mis on tingitud ajalooliste, geograafiliste või valdkondlike kontekstide erinevusest.
Kuna olin osaline paneelis, mis tegeles 1944. aasta suurpõgenemisega, seadis see paika ka minu esmase liikumistrajektoori. Nimetatud paneeli koostas AABSi administratiivjuht ja Stanfordi Ülikooli Raamatukogu balti kogude kuraator Liisi Esse, neid aitas juhatada ajaloolane Maarja Merivoo-Parro. Konverentsi esimesel päeval said sõna Dalia Cidzikaite Leedu Rahvusraamatukogust, Inese Kalnina Läti Riigiarhiivist, Gristel Ramler Eesti Rahvusarhiivist ja allkirjutanu VEMUst. Teise päeva paneelis esinesid Evita Feldentale Läti Okupatsioonimuuseumist, Marko Poolamets Eesti Mälu Instituudist, Liisi Rannast-Kask, Lisa Trei ja Ede Tamkivi Vabamust. Kõik vanad head kolleegid, kellega kokkusaamine on alati meeldiv ja ka hariv.
Paneel, mis vaatles uusi suundi diasporaa ja kodumaa vahelistest suhetest külma sõja ajal tõi kokku hulga VEMUski külas käinud ja siinseid kogusid kasutanud uurijaid. Paneeli modereeris Lars Fredrik Stöcker Viini Ülikoolist, neli esinejat oli Tartu Ülikoolist. Kaja Haukanõmm analüüsis põgenike teise põlvkonna adapteerumist uutel asukohamaadel, Aigi Rahi-Tamm ja Taimi Grauberg rääkisid Nõukogude kultuuriturismist 1960ndatel ja katsetest pagulaskogukondi lõhestada. Katariina Sofia Päts tegi ülevaate VEMUs asuvast Eesti Kultuuripärandi Seltsi videokogust, mille kirjeldamisega ta viimased neli aastat on tegelenud. Liisi Esse tutvustas Stanfordi Ülikooli Raamatukogu balti kogusid ja tegevusi. Teises samateemalises paneelis rääkisid Morten Baarvig Thomsen eestlastest Taanis Vello Helki isiku kaudu, Kristine Bekere Läti rahvarinde (Latvian Popular Front) toetusrühmadest diasporaas, Lars Fredrik Stöcker välisbaltlaste rollist taasiseseisvunud Baltimaade globaalsesse majandussüseemi lülitamisel ja Martin Gumiela diasporaa rollist Poola majanduse erasektori käivitamisel.
Inimhinge sügavustesse kaevuti haaravas paneelis „Trauma ja nostalgia vahel: toimetulek vastuolulise minevikuga“. Lisaks balti kolleegidele USAst, Lätist ja Leedust osales seal ka meile hästi tuntud filmitegija Helga Merits Hollandist.
Kahjuks jäid kuulamata baltisakslastele ja Balti mäluasutuste arengule pühendatud paneelid, keele-, kirjanduse-, kunsti-, ooperi- ja teatriteemalised ettekanded, aga ka suur osa identiteediküsimustele pühendatud sõnavõttudest. Õnnestus kuulata muusikaajaloole pühendatud paneeli, kus räägiti ka välisbaltlaste muusikapärandist ja nõukogudeagsetest põrandaalustest muusikaajakirjadest.
Konverentsi viimases paneelis oli rõõm kaasa elada VEMU keelekohviku ühele tublimale liikmele, Toronto Ülikooli Kolumbia päritolu doktorandile Anna Herranile, kes rääkis monumentidest ja vabariigi aastapäevade tähistamisest Eestis.
Nii mõnigi mainis, et tunne on kui Harry Potteri filmis – konverentsi lõpetav galaõhtusöök majesteetlikus King College’is kinnitas seda tunnet.
Konverentsi raamis Suurbritannia ja Baltikumi suhete teema. Kui avaplenaaris kõneles prof. Brendan Simms Suurbritanniast ja Balti geopoliilisest olukorrast läbi ajaloo, siis lõpuplenaaris käsitles prof. Patrick Salmon Churchilli suhteid Baltikumiga. Kuid nagu öeldud, paraku jäi suur osa sinna vahele jäänud kirjust teemade kaleidoskoobist isiklikult kogemata.
Õitest lokkav vana hea Inglismaa, mille keskel askeldavad ringi noored õppurid ja globaalne akadeemiline kogukond – just selline on kevadine Cambridge. Viimasel õhtul toidupoest külakosti kaasa ostes pidime kolleegiga tõdema, et pole vist kunagi seisnud järjekorras, mille keskmiseks vanuseks on u 22 aastat – üliõpilaste suvepuhkus polnud veel alanud. Cambridge mõjus koduselt, on see ju nooruse linn nagu meie Tartugi. Kuna toimumispaigad olid üle kampuse laiali, said konverentsist osavõtjad istumise sekka jalgu sirutada ja tutvust teha erinevate kolledžitega. Nii mõnigi mainis, et tunne on kui Harry Potteri filmis – konverentsi lõpetav galaõhtusöök majesteetlikus King College’is kinnitas seda tunnet. Hoopis ootamatu oli aga lõpuõhtul kuulda esinemas Royal College of Music Junior Department’i koori Vigala Singers. Jah, just – Vigala! See suurepärane noortekoor võttis endale taolise nime Veljo Tormise auks, kui nad helilooja kodukandis Vigalas koorijuhtide seminaril esinemas käisid.
Lõpetuseks pean pattu tunnistama: konverentsile minema ergutas ka võimalus enne seda Londonis ühe noorpõlve lemmiku, ABBA virtuaalshowd näha. Aga eks või sedagi võtta kui väliseesti-teemalist uurimistööd: oli ju eduka bändi finantsjuhiks Rootsi eestlane Jaan Manitski. Vahest leidub siin teema mõnele noorele uurijale tulevasteks balti uuringute konverentsideks.
