Kes oleks nõu andma parem kui Helmi Kukk, MÜ võõrustaja Anu Raua kauaaegne kokk. Allpool ilmuv intervjuu sai teoks aasta tagasi, 28. juulil 2023 Anu Raua kodus Kääriku talus.
Kui kaua Sa siin oled Anu juures tegutsenud?
Olen siin tegutsenud 21 aastat. Ise elan Viljandis. Olen aga Valgamaalt pärit, Valga lähedalt.
Kuidas Sina mulgi putru teed?
Oma retsept:
1 kg kartuleid
0.5 kg odrakruupe (vanasti tavaliselt Lõuna-Eesti omad, nendel oli peenem struktuur)
1.5 l vett
4 lusikatäit toasooja võid
soola maitse järgi
Kruubid tuleks õhtul enne valmistamise päeva külma veega likku panna.
Pudrusilm: 200 g soolapekki, lõigata kuubikuteks
2 sibulat hakkida
mõlemad kergelt pruunistada
Kui puder valmis, tõsta lusikaga kastmeks peale
Kooritud ja viiludeks lõigatud kartulid panna paksu põhjaga poti põhja, siis lisada sool, kruubid, vesi. Lasta kõik keema tõusta ning vähendada kuumust nii, et vee pind vaevalt väreleb (kaanega). MITTE SEGADA!
Iga perenaine võib nii või naa teha, kuidas kellelegi maitseb. Et abiellusin mulgiga, siis ei pääsenud mulgi pudru keetmisest!
(Helmi Kukk)
Lasta paar (1.5-2) tundi õrnalt podiseda, kuni kruubid on pehmed. Lisada või ja segada ühtlaseks massiks (mitte tampida), nii et kartul jääb nähtavaks. Serveerida kaussides ning lisada purdusilm. Hapukoorega söömine on maitseasi. Nägin noorena sedaviisi pudru tegemist. Iga perenaine võib nii või naa teha, kuidas kellelegi maitseb. Et abiellusin mulgiga, siis ei pääsenud mulgi pudru keetmisest!
(Veel mõned nipid) – piima ei lisata ja ka iga kord ei mõõda (aineid), see kuidagi tunde järgi kujuneb ka.
Kas Sinu retsept on kogusse antud?
Ei ole. Mulgid ise teevad oma kogu. (Helmi pole sündinud mulk.)
Kas see oli/on igapäevane toit või rohkem peotoit?
Päris igapäevane ei olnud, aga peotoit ka mitte. Seda tehti maal. Kartul ja tang olid olemas, ka või. Minu retsept on 4 – 5 inimesele, kuid oleneb sööjast. Kui mees tuleb ikka metsast või põllu pealt, siis on hea isuga ja sööb nii, et kõht täis saab. Muidu ei jõua tööd teha. Praegu on tööd vähem, masinad teevad rohkem. Olen näinud, kuidas isa oli adra taga ja metsas hobusega, põllul, heinateol ja igal pool. Selle sees olen mina elanud.
Sellepärast Anulegi meeldib, et ma just teen neid lihtsamaid toite. Ma olen neid harjunud tegema, meesperet toitma. Aga praegu on muutunud ajad. Kui vaadata televiisorist neid kokasaateid, ei jõua ära imestada, kuidas tehakse ja millest tehakse. Vanasti ei olnudki muud lahendust. Kõik oli, mis kodust võtta – aiast, põllult, laudast. Ka soolapekk oli samuti aastaringi kodus olemas.
Meil soolati liha. Kui olin Valga maakonnas, seal Valga lähedal, seal oli kombeks, et kui märtsikuus oli siga täiskasvanud, lõpetas see oma elupäevad siis. Liha pandi kuuks ajaks soolveetünni ja siis võeti sealt välja, kuivatati ära, pandi suitsusauna ja suitsetati suured tükid, kintsud ja kõik nood tükeldatud liharümbad. Kõik suitsetati ära. Need olid sooldunud. Sealt tulid ka rasvad välja. Meil oli hea naabrimees, kellel oli see asi hästi selge. Temal oli tilkunud tilga rasva ka sealt välja.
See liha pandi niimoodi varju alla. Siis ei olnud ka keldrit ega sellist hoiuruumi. Sahver oli väikene. Pandi lihtsalt sellise varjualuse katuse alla.
(Helmi Kukk)
Me olime kõik väga õnnelikud. Kui tulid külalised linnast, siis häbenesime, et oi, ei ole midagi süüa pakkuda. Noh, pekki ja muud oli alati võtta ja kõik olid rõõmsad, et oi, kui tore, see on kõige parem toit.
See liha pandi niimoodi varju alla. Siis ei olnud ka keldrit ega sellist hoiuruumi. Sahver oli väikene. Pandi lihtsalt sellise varjualuse katuse alla. Sinna sai pandud traadid ja niimoodi said need suured tükid sinna rippu pandud. Ja sealt siis vastavalt vajadusega lõikasime. Ja ta ei riknenud üldse. Oli sooldunud. Ei läinud sinna satikad peale ega midagi. Nii oli sealkandis.
Aga siin, kui ma Olustvere kandis olin, siis meil soolaliha jäigi soolalihaks. Nii et tünnist võeti kogu aeg. Selline erinevus oli. Aga noh, siga oli alati majas.
Minu isa rääkis, et nende kodus Pärnu linnas osteti ka kevadel notsukene ning kasvatati hoovis. Enne jõulusid tehti talle lõpp peale. Ja siis sai verivorste tehtud. Iga osa kasutati ära ja muidugi liha saadi ka. Oleme vennaga verivorsti tegemise traditsiooni edasi kandnud ka Kanadas.
Siin Anu juures me tegime algul ikka ka verivorste. Sai ostetud siia sealiha ja soolikaid ja verd ja siis ma tegin ka siin. Aga nüüd vanus tuleb peale ja ajad muutuvad ja harvemaks jääb selline tegevus. Aga muidu sai ikka korralikult tehtud.
Suur aitäh selle toreda intervjuu eest!
