Ning kui hea, et nii mõndagi vaimukat, lõbusat mujalt on emakeelde tõlgitud. Kui veel ei ole, siis menu ühes riigis saanud raamat jõuab tavaliselt inglise keelde. Viimastel aastatel on olnud märgata meelelahutusliku kirjanduse hulgas pensionäridele ja vananemisele huumoriga lähenemist. Ju see peegeldab demograafiat. Elame kauem kui kunagi varem. Ka boomerid vananevad, paljud ammu pensionil, on üles kasvanud raamatute, mitte nutiseadmetega. Ehk oleme viimane põlvkond, keda saab igapäevasteks lugejateks pidada, isegi kui interneti positiivsemaid omadusi on vastu võetud, seda eriti suhtlemistasanditel.
Siinkirjutaja tutvus hollandlase Hendrik Groeni salapäevikutega kohalikus raamatukogus ingliskeelsete tõlgete kaudu. Milline meeldiv üllatus oli avastada, et Groeni on emakeelde tõlgitud! Groen paneb kirja küsimuse: kas elu vanadekodus võib olla lõbus? Võib küll, ja kuidas. Kuniks elu, saab ju nalja. Groen on päris inimene, noorem kui ta kirjanduskangelane, autorina aga laseb fantaasial valla, kirjutades väljamõeldisi, et kuidas saab muigega toime tulla isegi, kui on teada, nagu meil kõigil, et meie päevad on loetud, neid on vähe järgi.
