Telli Menüü

Kuldvasikas

Elul on sageli kullahind. Nii oli see Suure Põgenemise ajal, kui paadisõidu eest Läänemere läänekaldale tuli maksta „vana hea" tsaariaja kuldrublades. Ameerikas usub vaat et kolmandik rahvast, et kuld on kõige kindlam ja kõige parem investeering. Ajalugu näitab, et see pole tõsi. Tõsi, et on olnud perioode, mil kulla hind on kiiresti tõusnud.
The Golden calf - www.wikipedia.org

Fakt on seegi, et perioodiliselt on kulla hind ka langenud. Kuld aga mõjub inimestele maagiliselt.

Kuld on konservatiivide kepphobune. Vabariiklaste valimisplatvormis oli kullastandardi elustamine üheks talaks. Konservatiivide kullalembuse üheks põhjuseks on nende tauniv suhtumine keskpanka. Keskpank reguleerib krediiti, „trükib” raha ja üldiselt soosib inflatsiooni kuni kaks protsenti aastas. Mõlemas näevad konservatiivid oma vara ohustamist. Kui poleks keskpanka, oleks kullastandard, mis garanteeriks dollari väärtuse. Unustatakse, et kullastandard tekitas omal ajal majandustegevuses krahhi krahhi järel.
Kui kardetakse katastroofilisi muutusi, on kuld paljudele psühholoogiliseks toeks. Sellest, et isegi kulla ostujõud on muutlik, minnakse mööda. Möödunud sajandi seitsmekümnendate lõpus tõusis kulla hind väga kiiresti. Ja langes samuti väga kiiresti. Kulda investeerimine oli väga tasuv ajavahemikul 2001-2011, kui kulla hind tõusis kiires tempos. Suureks ajendiks oli hirm hüperinflatsiooni ees. Tänaseks on kulla kurss järjekordselt langemas.

Inimesed usuvad seda, mida nad tahavad uskuda. Nii on Ameerikas Fox TV'l arvukas vaatajaskond, kellele ekstreemne ideoloogia läheb hästi peale hoolimata selle ebareaalsusest. Kui Fox reklaamib kulda, hoolimata selle langemistendentsist, siis läheb see poliitilistele „õigeusklikele” hästi peale.

Hüperinflatsiooni on Foxi konservatiivsed kommentaatorid ennustanud juba aastaid. Konservatiivid pole leppinud, et kensianistlik majanduspoliitika on kapitalistlikus süsteemis osutunud vajalikuks, et majandust stabiliseerida. Paljud ülirikkad konservatiivid leiavad, et nende vara säilitamiseks on tarvis „kõva” raha, kullastandardit, sest tänapäeva rahanduspoliitika ähvardab inflatsiooni abil nende varandust õõnestada ja ümber jagada. Ometi on ülirikaste vara viimase kolmekümne aasta jooksul üpris hästi kasvanud. Samal ajal pole ei keskklassi ega vaeste sissetulek saanud mingit osa majanduse tootlikkuse tõusust.

Kuldrahade lugemine ja kullakangide kallistamine võib pakkuda rahuldust nii vaimselt kui ka füüsiliselt, mis kaalub üle selle metalli väärtuse võnkumised. Kullale põhinevad väärtpaberid aga väärivad samasugust kriitilist analüüsi nagu kõik börsi investeeringud.

Ago Ambre

Loe edasi