Koosolek oli organiseeritud erakordselt halvasti. Kõigepealt pidanuks kasutama tänapäeva tehnoloogiat: projekteerima päevakord ja muu oluline informatsioon selguse huvides ekraanile ning kasutama kantavat lisamikrofoni küsimuste esitamiseks.
Koosoleku rakenduses leidus palju üldiselt aktsepteeritud tavadest kõrvalekaldumisi, mis mõjusid võõrastavalt. Esmakordselt ei kuulutatud koosolekut avalikult välja, vaid saadeti kirjalikud kutsed liikmetele. Ka ajakirjandust teavitati alles päev enne koosolekut. Eraviisiliselt asjast kuulda saanud mitteliikmed, kes kohale ilmusid, jäeti ukse taha ning kutsuti saali alles siis, kui liikmeskond oli selleks loa andnud. Seda tingimusel ning arusaamisel, et neil pole lubatud koosoleku käigus sõna võtta. Sellise hoiakuga võiks leppida, kui tegu oleks laulukoori või bridžiklubiga, kuhu ükski kõrvaline isik niikuinii ei kipu. EAK on aga organisatsioon, mille tegevus hõlmab kogu eestlaskonda. Et hääleõigus kuulub ainult liikmetele, on endastmõistetav. Kuid et asutakse siduma nende suid, kelle huvides organisatsioon on loodud ja kellelt loodetakse jätkuvat moraalselt ning majanduslikku toetust, on ennekuulmatu.
Iga koosoleku esimene päevakorra punkt on avamine ja rakendamine. Avab esimees, kinnitab päevakorra ning rakenduse käigus valitakse juhataja ning protokollija. Selline on vana eesti tava. Kanada kombe kohaselt juhatab esimees ja protokollib sekretär. Selle malli järgi toimitigi. Kahjuks selgus kohe alguses, et pikka aega organisatsiooni juhtinud esimees ei tunne koosoleku korda. Päevakorda ei esitatud ja korra kohta sõna palujaid ignoreeriti, kuni rahulolematus saalis paisus nii suureks, et esimees oli sunnitud esitama päevakorra suuliselt. Puuduliku helisüsteemi tõttu jäi see paljudele arusaamatuks. Hulk käsi tõusis vastuhääletuseks, kuid päevakord kinnitati hääli lugemata. Kinnitamata jäi eelmise koosoleku protokoll, kuna esimehe sõnade kohaselt seadus seda ei nõua. Soovijad võivad sellega korporatsiooni kontori vahendusel tutvuda.
Vist esmakordselt eesti ürituste ajaloos vajasid filmijad ning fotografeerijad selleks koosolijate luba. Seda anti. Vabandan oma sarkastilisust, kuid esmakordselt ei tunne ma oma fotode kvaliteedi pärast muret. Olgu nad kuitahes hägused, mul on juriidiline õigus neid avaldada.
Kummalisena mõjus esimehe teade, et teatud küsimusi koosolekul ei puudutata, kuna neid oli juba arutatud kinnisel erikoosolekul. Nimelt olid mõned liikmed nõudnud juhatuselt mõningaid selgitusi, mida neile ka anti. Nende küsimuste kohta välja jagatud kirjalikust materjalist ilmnes, et diskussioon kõige põletavamate probleemide ümber summutati, kuna nende avalik tuulutamine oli juhatusele ebamugav.
Kaks väljendit esimehe suust väärivad vastuväiteid ja protesti. Eeldades, et vastasrind võib juhatusse pääseda, laskis ta lendu märkuse, et vaenlased tahavad organisatsiooni juhtima hakata, kuid valituiks osutuna peavad sõpradeks muutuma. Kuidas on see võimalik? Midagi nii kohatut haritud inimese suust oli piinlik kuulda. Kui juhatusel leidub vastaseid, siis ei tähenda see, et nad oleksid organisatsiooni vaenlased. Vaenlased ei astu liikmeks ega ilmu koosolekule.
Teise ja veel näotuma kommentaari pillas esimees vahetult enne valimisi, kus ta sarkastiliselt mainis, ilmse vihjega ühele kohalikule laulukoorile, et kui vastasrind juhatusse valitakse, siis saame vähemalt kuulda nende valjusid, selgeid ja kõlavaid hääli – on nad kõik ju ööbikud. Olles ise kunagi selle koori koosseisus Ehatares vanureile esinenud ja nende sooja poolehoidu nautinud, protesteerin sellise solvangu vastu, mis kõigub juba laimu piirimail. Soovitaksin härra esimehel leppida asjaoluga, et selle koori EAK ebasoosingusse langenud juhil leidub solidaarseid sõpru ja poolehoidjaid, seda ka väljaspool koori koosseisu. Mäletatavasti leidub neid kõige arvukamalt Ehatares.
Kuhu oleme siis nüüd jõudnud? Lugedes läinud aasta koosoleku ülevaadet Eesti Elus, hakkab silma esimehe soovitus kritiseerijail astuda liikmeks ja kandideerida juhatusse, et parandada nende arvates tehtud vigu. Kuid niipea kui seda soovitust arvukalt järgiti, asus juhatus tõkestama uute liikmete vastuvõttu, luues kriteeriumi, mille legaalsus on küsimärgi all. Moraalselt on see sama häbiväärne kui uute juhatusekandidaatide avalikult vaenlasteks tituleerimine.
Me kõik teame, kust praegune ühiskondlik käärimine alguse sai. Peaksime ka mõistma, et see pärast äsjast koosolekut ei vaibu, vaid saab uut hoogu. Endise juhtkonna ülekaalukas valimisvõit seda ei summuta, lahenduse toob (ehk) käigusolev kohtuprotsess, mille vältimise vajadust ma oma aasta eest kirjutatud artiklis rõhutasin. Minus ei kõnele kahjurõõm, vaid valus nördimus, kui tuletan EAK juhtkonnale meelde kulunud, kuid tabavaid tõdesid: kes ei talu kuumust, ärgu õppigu kokaks. Kui ta seda siiski teeb, siis ärgu keetku suppi, mida ise süüa ei taha.
Tunnen piinlikkust oma pikale veninud artikli pärast. Kulutatud leheruumi saanuks kindlasti millekski meeldivamaks kasutada. Kaaluva osa avaldatud mõtetest oleksin välja ütelnud avalikul koosolekul, kui mulle seda oleks võimaldatud.
Lõpuks veel üks oluline tähelepanek. Iga tekkinud konflikti saab lahendada kahel viisil – läheneda sellele kas juriidilisest või moraalsest küljest. Mõlemale kaardile korraga mängida ei saa. Sellepärast on minu sõnum EAK juhatusele järgmine: kuna olete kindlalt otsustanud esimese mooduse kasuks ja tegutseda kaitsva legaalse kilbi varjus, siis ärge kippuge moraalitsema, et nõudja võimalik hüvitus tekitab ühiskonnale rahalist kahju. Kohtuprotsess on kulukas mõlemale poolele. Teie katate oma kulud ühiskonna rahaga, vallandatud töötaja peab need maksma oma taskust.
Eerik Purje
