Eestlased olid kõik elegantselt riides, paljud daamid kandsid rahvarõivaid. Ka skautidel, gaididel oli üliesinduslik välimus – iga skaudivorm oli puhas ja triigitud, kingad viksitud. See oli eriti tähtis, kuna noortel oli tähtis kohustus – ehk valitakse lipuvalvesse! Seista tõsise näoga tikksirgelt pea kolme tuhande inimese ees oli suur katsumus, lootmine mitte minestada, mis võis vabalt juhtuda, suur.
Lipuvalve oli teadagi mitmes, mitmes vahetuses, kuna peale pidulikkuse iseloomustas toonaseid aktuseid nende pikkus. Oli ju rituaale, mida tuli täita – tervituskirju ette lugeda, võtta isiklikult vastu Balti riikide konsulite või nende esindajate tervitused, muusikaline osa, Vabadusristi kavaleride austamine jpm. Ning millegi pärast oli pahatihti alati aktusekõne päris pikk. Pikem kui jõulujutlus kirikus. Eks igaüks tahtis kõnelemismomenti väärikalt täita, see tähendas, et sõnu oli palju, palju.
Tänapäeval, kui just juubeliaasta pole, on õpitud aktuseid palju lühema ajaga läbi viima, publikut teadagi kümnendik Massey Halli aegadega võrreldes, ja publikus pole märgata nii palju noori kui siis. Ning mõni skautmaster pööraks hauas ringi, märgates, et skaudivorm lipuvalves pole alati ühtlane. Ent need on paraku hetkeajastu realiteedid.
Iga aastaga jäi Vabadusristi kavaleride arv väiksemaks – arusaadav, kuna märgime tänavu EV 97. aastapäeva. Ent suunake mõtted neile ja kõigile neile, kes rindel vaprust näitasid. Paljud surid lahingutes, jõudmata vabas ilmas peetavaile aktustele.
Üks erakordsemaid ja detailsemaid raamatuid, mis Eestis kahe sõja vahel ilmus, on kapten (hiljem kolonel) Karl Partsi sulest sündinud „Kas võit või surm. Mälestusi võitluspäevilt isamaa eest”. Vahetult enne taasiseseisvumist, aastatel 1990-91 ilmus Tallinnas kolmes jaos kordustrükk, mis tänapäevalgi on värske ja paeluv lugemine. Tekst on pildistatud 1932. a „Uudislehe” kirjastuse väljaandest. Parts oli soomusrongide lahingujuhiks – milledeta väidetavalt poleks suudetud Vabadussõda võita. Ta oli ka muide kahekordne Vabadusristi kavaler – teda autasustati nii I liigi 1. järgu kui II/3 vabadusristiga.
Temast on kirjutanud sõjaväelane Arnold Hinnom (1895-1989 USAs), – ise I/2 kavaler, kes päris kindlasti oli oma adopteeritud kodumaal aukülalisena aktustel, – kes teenis samuti soomusrongide diviisis, järgnevalt. „Kahtlemata oli Parts üks omapärasemaid kujusid Vabadussõjas.// Suur isamaalane.// Ta oli lahingutes pealetungi tiivustaja. Mitte lahingute juhtimises ei seisnud Partsi tähtsus, vaid et lahingusse mindi ja südilt mindi!” Kolonel Karl Parts vangistati 1940. aastal, mõisteti Kirovi oblastis surma ning lasti maha 1. septembril 1941. Otsus, mis oli paraku liiga mitmetele Eesti julgematele ohvritseridele punaste poolt langetatud.
Parts kui kirjamees ilmselt pidas päevikut, kuna kuupäevalise täpsusega on ära toodud, kus lahingud toimusid, kes seal langesid, ning käsklusi kindral Johan Laidonerilt, vägede ülemjuhatajalt. Tihe lugemine, mida autor arvukate sõrendustega tikkis, rõhutamaks erinevaid olukordi, näiteks kui oluline oli Valga tagasivõitmine, sest selle tulemusena pidid punased piiri taha tõmbuma. Indiviide tõstetakse ohtralt ette vapruse ja südikuse eest. Isamaa ilu hoieldes langesid kahjuks mitmed, ent mitte nii palju, kui vaenlaste hulgas.
Parts oli tõesti uhke soomusronglaste võitlusvalmiduse üle, seda talvistes tingimustes, kus taganevad punased soomusronglased lõhkusid raudteid ning lasid õhku sildu, et pidurdada eestlaste edasiliikumist. Remontrongid pidid kõike parandama, ka rongid ise said kannatada. Tihti olid Partsi rongidelt lahingusse maha kargavad dessantlased suurearvuliselt selges vähemuses, aga nende visadus sundis punaseid ikka taganema.
Karl Parts oli tänulik, et „meie oleme olnud need õnnelikud, kellele on osaks saanud Eesti rahva ajaloos hiilgada võitjatena”. Ta pani oma mälestused kirja selleks, et „järgmistele põlvedele, kelle ülesandeks jääb rahvuslikult kalli varanduse, iseseisvuse kaitsmine, kuidas v õ i t l e s i m e j a v õ i t s i m e on meie kohus hoolitseda, et saaks ülesmärgitud kõik eesti meeste kalli verega saavutatud” ei ununeks.
Austame kolme päeva pärast ikka veterane, muidugi Teisest maailmasõjast, mis lõppes teadagi pika okupatsiooni, terrorirežiimiga, kelle arvud on kahanemas. Õnneks suudeti taastada iseseisvus verevalamiseta, kuid peame ikka arvestama, et saatus võib meie rahvale taas läkitada katsumistunni. Vabariigi aastapäeva piduliku aktuse eel ei saa seda üle rõhutada. Kõikidele Eesti riigi loomise käigus langenuile – puhake rahus, paremad pojad!
Tõnu Naelapea
