Sügav kummardus nendele, kellel on näiteks julgust korraldada järjekordset ESTO-t peale tema „matust“ 1996.a. Tallinnas, kellel on tahtmist asutada uut koori ja täienduskooli suuremast Toronto asukohast kaugel, kellel on energiat taastada pensionäride traditsioonilisi koosviibimisi, kellel on visiooni rajada Väliseesti Muuseumit, kellel on oskusi esitada eesti dokfilme laiemale publikule jne. Kõik need ja teised aktivistid väärivad kõrget tunnustust ja siirast tänu.
Jah, sellised algatused ja saavutused on meie ühiskonna elujõu tundemärgid. Aga kas suudame seda hoida tulevastele põlvkondadele? On tuhandeid ülemaailmselt, kes saavad endid pidada puht geneetiliselt eestlasteks, kuid ei löö kaasa „eesti asja“ ajamisel.
On vaja aktiviseerida neid, kes mõnikord uhkustavad oma eesti päritoluga, aga panust selle päritolu omapära edasi kestmiseks võõrsil ei ole motiveeritud andma.
Nende tõmbamine reaalse eestluse juurde oleks hiigelsuur võit.
Tundkem rahuldust ja uhkust Võidupühal. Tundkem vajadust eestlaste tulevikku määravaid võite veel saavutada.
Laas Leivat,
aupeakonsul
