Hommikul vaatab vastpruugitud kohvifiltri koonusest vastu kohvipaksune vulkaanikraater. Auravad maguskartuli tükid meenutavad hõõguvaid magmaklompe. Nii juhtub, kui elad kaasa ootusärevusele, mis ühes tuttavas ja armsas paigas rahvast valdab. Kui oled kogu päeva oma kahe aasta taguseid Islandi fotosid sirvinud ja vulkanoloogia oskussõnu ning paikasid ja kivimeid internetis uurinud, on see nagu mutiauku või siis lõhevulkaani (magma fissure) kadumine. Unenäoline maailm ja selle müstilisus ning ettearvamatus voolab udu- ja aurulooris alateadvusesse ja unenägudesse.
Et maa all müriseb, väriseb, pulbitseb, puruneb ja tossab. Ning peatselt võib pursata.
Suur osa maailma silmi ja mõtteid on suunatud viimastel nädalatel Islandile, kus saareriigi kõige nooremal osal, Reykjanesi poolsaarel, oodatakse vulkaanipurset. Järsku kogu maailm teab ja jälgib seda, mida aastasadu teadsid ette vaid väga lähedalolevad inimesed. Et maa all müriseb, väriseb, pulbitseb, puruneb ja tossab. Ning peatselt võib pursata. Viimati enne hiljutisi purskeid 2021., ‘22. ja tänavu aasta juulis purskas sealkandis 800 aastat tagasi. Äsjased pursked olid inimasustusest piisavalt kaugel, et neile turistid tormi jookseksid – lausa organiseeritud vulkaanituuride korras.
Nüüd on Grindaviki linnake nii palju rappunud, tõusnud ja vajunud, et ,,grindavikingid“ olid sunnitud käsu korras oma kodudest lahkuma, loodetavasti ajutiselt. Linn hakkas omal ajal kuumale kohale tekkima, kuna lõunarannikul oli sadamat hädasti tarvis. Eks oht tundus olevat igas mõttes mägede taga, olgugi et islandlased loodusjõududesse kergekäeliselt juba ei suhtu. Lähedalasuva Svartsengi maapõueenergial töötava elektrijaama ümber asuti läinud nädalal tammi ehk laavatõket ehitama. Eluliselt on vähemoluline hetkel suletud kuulus Blue Lagooni nimeline geotermiline SPAA, kuid see on saare suurim turismimagnet.
Rejkjanesi poolsaar on UNESCO maailmapärandi geopark. Head infi saab selle pealtnäha kuumaastikule sarnaneva piirkonna kohta võrgulehelt ning hetkel näitavad mitu maastikukaamerat ootuses püsivat otsepilti.
Kokkuvõttes kogesime palju, kuid mitme ringi jagu paiku võiks kogeda veel ja täiesti teisiti.
Kui kahenädalane saare ringreis autoelamuga selja taga, tegime viimasel päeval enne lennujaama minekut veel kiire sööstu hetkel luubi all olevale Reykjanesi poolsaare lõunakaldale. Kokkuvõttes kogesime palju, kuid mitme ringi jagu paiku võiks kogeda veel ja täiesti teisiti. Kasvõi ainuüksi seetõttu, et kiiremini vahelduvat ilma kui Islandil annab otsida. Eriti klappiva nimega tahmakuul (novembris). Pealtnäha nii tühjas maastikus on peidus meeletuid lugusid ja imesid. Tähelepanu keskmes oleval poolsaarel olime sunnitud mööda kihutama nii mandreid ehk Põhja-Ameerika ja Euraasia LAAMasid (tectonic plates) ühendavast jalakäijate sillast, kui Gunnuhveri kuumaveeallikatest ja saare suurimast mulksuvast mudaväljast, mis on nime saanud vana naise Gunna vaimu järgi, kes sinna 400 aastat tagasi lükati, et ta lakkaks kummitamast.
Kõige enam peab aukartusest kummarduma loodusjõudude ees: tuul, möllav meri, jää, kivi, pimedus ja sellele kõigile vastukaaluks maapõue kuumus, mis hoiab toa sooja ning võib samas maja purustada.
Südid grindavikingid on arusaadavalt löödud, et võivad kaotada oma kodud. Kohalik külalistemaja, mille reklaamifotoks on Grindavík punase vulkaanikuma pilve taustal teatab vabandades, et on ajutiselt suletud. Külaliskorterid ,,Volcano House“ ja lähiküla Hafniri ,,Ghost town guest house“ nimedele on langenud sootuks teine varjund.
Piirkonna nimi Reykja/nes tähendab islandi keeles SUITSU(ne) neem, pealinn Reykja/vik saranaselt suitsune laht. Reykur on suits. Meelde jääb Reykjanes hästi, kui poolitada Reyk/(jänes) – ja lisada vaimusilmas täppe. Kohatine näiline sarnasus eestikeelsete sõnadega on lõbus: lækur (oja), vedur (ilm), jökull (liustik), hraun (laava, laavaväli). Valahnúkur võiks ju olla paik, kus vaal nukub…
Loomulikult tuli rõivastus ja söök põhjalikult läbi mõelda, kuid ega me ei matkanud telk seljas; liikusime ikkagi matkaautoga, mille lahtikäivatel pinkidel magasime ja milles oli küttekeha ja köögike.
,,Miks sa ometi novembris Islandile läksid?“ küsis minult nii mõnigi inimene, kui Eestisse tagasi jõudsin. Vastuseks on – sõbranna kutsus. Kutsus Torontost reisi alustama (ise olin ka juhtumisi Torontos) ja vägagi ootamatult. Muidugi haarasin võimalusest kinni (kui olin perelt ,,luba“ küsinud). Loomulikult tuli rõivastus ja söök põhjalikult läbi mõelda, kuid ega me ei matkanud telk seljas; liikusime ikkagi matkaautoga, mille lahtikäivatel pinkidel magasime ja milles oli küttekeha ja köögike. Teeolud olid kohati keerulised ja vara läks pimedaks, aga turiste oli vähe. Vapustav kogemus, mida üritan teile edaspidi kirjeldada.
Seniks hoiame kohalikele kõvasti pöialt.
Riina Kindlam, Tallinn
