Saadeti Haukka grupis juulis 1944 luureülesandega Eestisse. Tema ülesandeks oli sidepidamine Eesti vastupanuliikumise ja välismaailma vahel. Ta varjas end koos metsavendadega Sangastes ja Sõmerpalus. Oli üks 10. Rohelise Partisanide Pataljoni asutajaid ja Võru koolinoorte vastupanuliikumise organiseerijaid koos soomepoiss Viktor Lukkiga. Langes 28. detsembril 1945 Lükkä punkris NKVD haarangus.
Henn Pihlapuu sündis 23. detsembril 1928 Orava vallas. Ta oli Võru keskkooli õpilane ja vastupanugrupi Sini-Must-Valge liige. Metsavendadega liitus pärast kasuisa arreteerimist oktoobris 1945. Langes 28. detsembril 1945 Lükkä punkris NKVD haarangus.
Tundmatu Metsavend oli kolmas langenu 28. detsembril 1945 toimunud Lükkä punkrilahingus.
Rafael Vähi sündis 20. septembril 1920 Misso vallas Säpil. Metsavendadega liitus 1951. a, kuna tema metsavennast vend Richard oli NKVD poolt tagaaetav. Langes Vigalsoo punkrilahingus 27. märtsil 1953.
Väino Härm sündis 4. mail 1935 Misso vallas Häärmanil. Varjas end koos vanematega metsavendade juures, kuna tema onu Richard Vähi oli metsavennana tagaotsitav. Langes 27. märtsil 1953 Vigalsoo punkrilahingus. Tema ema Julie ja isa Aleksander Härm arreteeriti.
Richard Vähi sündis 10. mail 1918 Misso vallas Sapi külas. Mobiliseeriti 1941 Punaarmeesse, sattus sakslaste kätte sõjavangi. Pärast sõda töötas kodukandis põllumehena, kuid sattus 1949 küüditatavate nimekirja ja seejärel varjus metsas. 1951. aastal õnnestus tal koos kaasvõitleja Karl Kuusiga murda välja Saika punkrilahingust, kus kuus metsavenda langes. Moodustas seejärel metsavendade salga, mis varjas end Haanja ja Lindora ümbruses. Langes Puutlipalu punkrilahingus 29. märtsil 1953.
Elsa Vähi (neiuna Eenla) sündis 2. detsembril 1924. Varjas end Richard Vähi naisena küüditamise eest koos väikese lapsega, 1950 liitus metsavendadega. Langes Puutlipalu punkrilahingus 29. märtsil 1953.
Karl Kaur sündis 10. veebruaril 1920 Misso vallas Hino külas. Mobiliseeriti Saksa sõjaväkke 1944, augustis arreteeriti, kuid põgenes ja asus koos naise Melaniega metsapunkrisse. Langes Puutlipalu punkrilahingus 29. märtsil 1953.
August Kuus sündis 8. veebruaril 1923 Sõmerpalu vallas Linnamäel. Tema abikaasa küüditati 1949, kuid tal endal õnnestus põgeneda. 1951 liitus Richard Vähi metsavendade salgaga. Langes Puutlipalu punkrilahingus 29. märtsil 1953
Endel Leimann sündis 6. mail 1914 Vastseliina vallas Perametsas. Põgenes 1949. a, kui teda küüditama tuldi ja varjas end metsas. 1951 liitus Richard Vähi metsavendade salgaga. Langes Puutlipalu punkrilahingus 29. märtsil 1953.
August Kurra sündis 3. detsembril 1912 Lätis. Teenis Saksa sõjaväes ja sattus venelaste kätte sõjavangi kuid põgenes. Liitus suvel 1951 Richard Vähi metsavendade salgaga. Langes Puutlipalu punkrilahingus 29. märtsil 1953.
Leida Grünthal sündis 24. mail 1924 Misso vallas Mauril. Tema Kaitseliidu piirkonna ülemast isa ja vend olid pääsenud Rootsi. Kuulus 1949. a küüditatute nimekirja, kuid tal õnnestus end varjata, kuni liitus metsavendadega. Langes Puutlipalu punkrilahingus 29. märtsil 1953.
Lehte-Kai Ojamäe sündis 23. mail 1924 Saaluste vallas Petruse külas. Kuulus Võru keskkooli vastupanuorganisatsiooni. Kogu pere varjas end 1949. aastast küüditamise eest. Liitus 1951. a sügisel Richard Vähi metsavendade salgaga. Langes Puutlipalu punkrilahingus 29. märtsil 1953.
Lükkä punkrilahing
28. detsembril1945 toimus Lükkä Luhasoos Võrumaal lahing metsavendade ja nõukogude sisevägede üksuse vahel. Punkris oli sel ööl 11 metsavenda. Kuna metsavendadel valvet väljas ei olnud, tabas varahommikul kell 5 alanud rünnak neid unepealt. Põlema süttinud punkrist väljuvad metsavennad sattusid tiheda tule alla ja üheksa neist langes: Harald Keem, Arnold Kuus, Vambola Lukk, Viktor Lukk, Mihkel Lõhmus, Henn Pihlapuu, Edgar Raudsepp, Kalju Raudsepp ning üks tundmatu metsavend. Arnold Ottanil ja Kristjan Tuvikesel õnnestus haarangust eluga põgeneda. Esimene neist hukkus hiljem, kuid Kristjan Tuvike elab tänaseni. Harald Keemi, Henn Pihlapuu ja tundmatu metsavenna säilmed jäid aastakümneteks punkri lähedale metsa, kust nad alles 2011. a novembris avastati ja nüüd Vastseliina kalmistule maeti.
Terroriarheoloogia
Väljakaevamiste protsessi kirjeldab arheoloog Arnold Unt: „Liigniiske turbamuld pole just parim koht ideaalse väljakaevamise tegemiseks, arvestada tuli ka lühikese ajaga, mil päevavalguses tegutseda sai. Abiks olid kummipüksid ja –kindad, ning pikk kogemus selliste kohtade uurimisel. Esmaselt leitud luustik osutus paraku ainult osaliselt säilinuks – tema ülakeha puudus täielikult. See lamas ühe allapoole maetud inimese peal, jalad suunatud tolle pea suunas. Haua põhjas peadega läänesuunas lebanud kahe inimese luustikud olid samuti tugevasti räsitud, eriti pead – need asusid küll luustike suhtes õiges kohas, kuid olid täielikult purustatud ja palju koljutükke puudus. Punkri poolt vaadates vasakule maetule oli peale pandud suurte mustade nööpidega tume villane palitu, parempoolse langenu juures oli näha puuvillase pesusärgi jäänuseid. Matmise aega ja muid sellega seotud asjaolusid võib vaid oletada. Kindel on see, et matja(d) ei olnud võimuesindajad – madala haua põhi oli vooderdatud kuuseokstega, mis on üks viimse austusavalduse märke. Ühe langenu jala juures olnud vasktraat, mida võidi kasutada roiskuma läinud laiba vedamiseks hauda ja poolikult maetud laip võiksid viidata omaste poolt äraviimata langenute matmisele pikka aega pärast lahingut – näiteks kevadel? Hauast leidsime ka mõned põlenud punkrist pärit söestunud tukid. Mis ei viita muidugi millelegi muule, kui et vähemalt üks langenu on lebanud pärast punkri hävingut selle juures ja tema laiba hauda vedamisel on mõned söed hauda sattunud.”
Puutlipalu ja Vigalsoo punkrilahing
29. märtsil 1953 toimus Võrumaal Puutlipalus punkrilahing. Julgeolekutöötajad said kätte metsavendi abistanud mehe, keda piinati, et ta reedaks punkri asukoha. Kahel korral juhatas ta varahommikul alanud operatsioonis osalenud julgeolekuväed valesse asukohta, kuid kolmandal piinamisel ta murdus ning pärastlõunasel ajal punker leiti. Metsavennad keeldusid ettepanekust alla anda ja osutasid piirajatele kolm tundi vihast vastupanu, kuni langenud olid kõik kaheksa: Richard Vähi, Elsa Vähi, Leida Grünthal, Lehte-Kai Ojamäe, August Kuus, Karl Kaur, August Kurra ja Endel Leimann. Vastavalt 1946. a direktiivile tuli tapetud metsavennad matta salajastesse kohtadesse. Nii peitsid nõukogude okupatsioonivõimud langenud metsavendade laibad Võru lähistele Reedopalo metsa, kust nad leiti ehitusprahi alla maetud ühishauast. Sinnasamasse maeti ka 27. märtsil 1953 Viglasoo punkri hävitamisel lahingus langenud Rafael Vähi ja Väino Härm.
Langenud metsavendade muldasängitamise tseremoonia
Langenud metsavendade mälestusjumalateenistus toimus EELK Vastseliina Katariina kirikus, kus teenistuse viis läbi õpetaja Toivo Hollo. Mälestuskõne pidas kaitseminister Urmas Reinsalu. Võrumaa kaitseliitlaste auvahtkond toimetas kirstud langenud metsavendade säilmetega kalmistule, kus need sängitati sõjaväeliste austusavalduste saatel. Mälestusristi juurde asetati EV Presidendi, Riigikogu, Kaitseministeeriumi, Kaitseliidu jt. pärjad. Muusikalise osa eest kandis hoolt Kaitseväe orkester peadirigent kolonelleitnant Peeter Saani juhtimisel. Tseremoonial osales langenud metsavendade sugulasi, kaitseliitlasi, naiskodukaitse liikmeid, vabadusvõitlejate organisatsioonide esindajaid, kohalikku rahvast jt.
Peep Pillak
