Õpetaja Kalle Kadakas oli rajanud oma leerijutluse apostel Johannese sõnadele, mis käsitavad Jumala armastust ja inimlapse uuestisündi selles. Usu ja armastuse teema võttis ta lõpus kokku ühe mõtleja sõnadega lihtsalt ja mõjuvalt: ma usun päikesesse, ka siis kui ta ei paista; ma ususn armastusse, ka siis kui ma seda ei koge; ma usun Jumalasse, ka siis kui ma Teda ei näe.
Pihi- ja armulauatalitusest võtsid osa peale leerinoorte eeskätt nende vanemad ja lähisugulased, ning kõik teised kirikulised, kes selleks soovi avaldasid. Ka siin osalesid leerilapsed, lugedes üheskoos valjuhäälselt Meie Isa palve, mille lõpuosas ühines nendega lauldes terve kogudus.
Taevaisa oli leerinoori ka ilmaga õnnistanud: polnud liigset palavust, ka vihma mitte. Teenistuse lõppedes oli kirikuõu täis rõõmsaid inimesi, kirevaid lillebukette ja südamlikke soove.
Eerik Purje, Toronto
Käesolev veebileht on Eesti Elu paberlehe tellijate toetatud, toeta sinagi ja telli leht juba täna🙂
FOTOD: Allan Meiusi (2018)