Kooli 21 aastat juhatanud Kristi (Ranna) Rakfeldt, andis ohjad üle Merike Siismetsale. Ellen õpetab üht klassi ning tema abikaasast sai peatselt “Onu Peeter, eesti kooli peakokk”; tal on isegi vastava tekstiga põll. Eesti kooli tunnid toimuvad igal teisel nädalal ja seal õpib hetkel ca 34 noort. Eesti koolis laulvad ja rahvatantsu tantsivad lapsed võtsidki ette tee läänerannikule.
Connecticutis tegutsevad ka eesti gaidi- ja skaudirühmad. Paar aastat võttis Ellen hoogu, abistades hellakeste tegevusega. Nüüd on ta hellakeste ja kogu Põhjatütarde lipkonna juht ning edutati läinud jüripäeval nooremgaideriks. Lipkonnas on 9 hellakest ja 3 gaidi, kellest enamus läheb augustis Järvemetsal (Lakewood, NJ) toimuvasse laagrisse. Samaaegselt toimub gaidide-skautide laager Kotkajärvel ja tänavu läheb Ellen lastega oma lapsepõlve laagrimaale.
Aga mis juhtus 20 noorega, kes koos peredega Connecticutist Californiasse rändasid? Nemad on pikalt harjutanud eesti kooli raames laule ja tantse, seades suureks eesmärgiks järgmise aasta laulu- ja tantsupeod Tallinnas. Osaletud on neljal suuremal idaranniku harjutamismaratonil kord Toronto ja NYi, hiljem viimase ja Bostoni tantsijatega. Viimane suurharjutus esinemise näol oli Connecticuti Eesti Seltsi jaanipäeval Eesti maal Andoveris (CT). Nii olid väikesed esinejad kokku puutunud teiste, suuremate tantsijatega, kuid sellest, mis neid eesti päevadel ees ootas, polnud neil veel aimu.
Ellen kirjeldas, kuidas LEP-ESTO laulupäeva peaproovil seadsid Connecticuti eesti lapsed end sisse esimesse ritta. Kui nad pöörasid ümber ja nägid selja taga kõrguvat enam kui 200 lauljat, olevat neil suud ammuli kukkunud. Mitte kunagi polnud nad osalenud nii suurel eestlaste ühise eesmärgiga kogunemisel. Mõned veidi vanemad poisid, kellel polnud selle hetkeni paistnud olevat kõige pühendunum lauluvaim, tõmbusid tõsiseks. Järsku tundsid nad huvi ka kuulajaskonna võimaliku suuruse vastu ning palusid õpetajaid neid kohe teavitada, kui nad kogemata oma ilmeid õigetena ei hoia. Tekkinud oli eneseteadlik moment; arusaamine, et on vastutus, meid jälgitakse ja see kõik on väga suurejooneline ja tähtis. Kahtlemata kõditas ka uhkustunne, et meiegi oleme osa; me ju tunneme laulusõnu! Kui laps on harjunud väikeses rühmas harjutama, ei kujuta ta ettegi, kui palju eestlasi tegelikult olemas on ning et võõrsil võtavad nad vaevaks kaugelt, kaugelt kokku tulla.
Ka rahvatantsu kogu olemus ja mõte muutus Connecticuti noorte jaoks LEPl silmnähtavalt, rääkis Ellen. Selles olid “süüdi” Toronto Kungla rahvatantsijad. Õpetajad märkasid, kuidas naeratavate ja enesekindlalt sammuvate Toronto noormeeste tantsuviis paelus nende mõttesse vajuvaid poisse. Ega tüdrukutelgi midagi olulist märkamata jäänud. Õige suhtumine on ju väga tähtis eeskuju. Sellest kandub edasi lugupidamine, kui eredalt silma jääb. Ja siis tahavad teised sama hästi ja kaunilt tantsida.
Connecticuti noored rahvatantsijad, kes kannavad edasi nime “Jaanik” (aastakümneid tegutsenud rühma nimi) ja CT eesti kooli laulurühm tänavad neid lahkelt toetanud ÜEKNi, Abistamiskomiteed USAs ja Eesti Rahvuskomiteed USAs, tänu kellele nad suure elamuse osalisteks said.
Soovime noortele jätkuvat indu teel Tallinnasse veel suuremale ja mõjukamale laulu- ja tantsupeole! Õpetajad ja lastevanemad – te olete teinud lastele suure teene, et nendega seda rada olete käima hakanud. Jõudu teilegi!
Riina Kindlam, Udora
