2000. aastal vaid 50-aastasena lahkunud Lepo Sumera on Heino Elleri koolkonna tähthelilooja, kõrvuti Eduard Tubina ja Arvo Pärdiga. Sumera jäi Elleri viimaseks õpilaseks ja ta on kirjutanud oma õpetaja mälestuseks kauni orkestriteose „In memoriam“ (1972.a). Sumera enda koolkonna õpilased ja tema loomingu austajad pole teda unustanud – iga-aastasel Järvide Festivalil Pärnus antakse üle Sumera nimelist helilooja-preemiat ja Sumera Ühing korraldab 2003. aastast rahvusvahelist Sumera nimelist noorte heliloojate loomingukonkurssi. Sumera muusika kõlab meie kontserdisaalides tihti, eriti aktiivne Sumera muusika propageerija on ta tütar, suurepärane pianist ja kammermuusik Kadri-Ann Sumera. Eesti muusika sõbrad leiavad internetist kergesti üles Kadri-Anni esituses Lepo Sumera „Klaveripala aastast 1981“, mis on minimalismi üks tähtteoseid muusikaloos. Selle pala temaatikast kasvas välja Sumera 1. sümfoonia, mille esiettekandest kujunes lausa sensatsioon. Sumera jõudis oma lühikeseks jäänud loometeel kirjutada kuus sümfooniat. Kõik kuus on ka heliplaatidele jõudnud — viimaseks jäänud sümfoonia plaadistas BIS firmale Paavo Järvi koos meie ERSOga.
Kui Sumerale oleks antud rohkem eluaastaid, siis oleks ta ilmselt kirjutanud ka oopereid nagu teine elleriaan Eduard Tubin. Tubin jõudis oma pika elu jooksul kümne sümfoonia ja kammermuusika kõrval kirjutada legendaarse balleti „Kratt“ ja kaks suurt ooperit. Sumera dramaturgiline anne kõlab vastu ta kooriteostest, eriti aga Shakespeare’i sonettidele loodud tsüklist sümfooniaorkestrile, poistekoorile ja sopranile. Siit olnuks juba lühike samm õhtut-täitva suure ooperi juurde. Taasiseseisvunud Eestis jõudis 1997. aastal von Krahli teatris lavale vaid Sumera kammerooper „Olivia meistriklass“ Ervin Õunapuu libretole, mis on siiani erksalt meeles tänu multimeediat põnevalt kasutanud Peeter Jalaka lavastusele.
Estonia teatri lavale on jõudnud Mai Murdmaa koreograafiale loodud Sumera ballett „Anselmi lugu“ ja hulganisti tantsuetendusi, kus on kasutatud Sumera muusikat. Praegu lööb laineid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi Shakespeare’i „Macbeth“, kus draamanäitlejate kõrval on üheks oluliseks tegelaseks Sumera muusika ja seda lausa ERSO elavas esituses.
Sisalik julgelt vaenlase leeri, et oma rahumeelsele suguharule ära varastada sõjaka vastasleeri imerelv. Selleks võrgutas kaunis naine vaenlase pealiku poja, millest paraku sündis lubamatu armulugu ja seda ka osatäitjate endi vahel.
Balleti „Sisalik“ puhul hämmastas, kuidas koreograaf Marina Kesler suutis Sumera tämbrimaagiale põhinevale, pigem seesmiselt kui väliselt pingestatud helikangale luua nii selge struktuuriga jutustuse. Sumera muusikast välja kasvanud omanäoline liikumisjoonis oli tantsijatele ilmselt tõeline katsumus. Lugu ise oli suhteliselt lihtne, pinget tõstsid keerulised armu-kolmnurgad. Balletis põimuvad filmi-lugu ja võõritus-efektina sisse toodud kohvipausid, kus kõik keerleb filmi režissööri ümber. Filmiloos läks kaunis Sisalik julgelt vaenlase leeri, et oma rahumeelsele suguharule ära varastada sõjaka vastasleeri imerelv. Selleks võrgutas kaunis naine vaenlase pealiku poja, millest paraku sündis lubamatu armulugu ja seda ka osatäitjate endi vahel. Reaalses elus oli aga Sisalik filmi režissööri armastatu. Tänu kunstnik Reili Evarti efektsete, samas väga erineva koloriidi ja faktuuriga kostüümidele oli hästi selge, kes on kes ja seetõttu oli lugu lihtne jälgida. Ülimale dramatismile kontrastiks on Sumera kaasautor Märt-Matis Lill pikkinud filmi tegemisele vahele humoorikad kohvipausid, kus Marina Kesler on kasutanud vihjeid Tommy Cashi eurolaulu „Espresso macchiato“ koreograafiale. Need mõjuvad väga lõbusalt ja pinget maha-võtvalt enne etenduse traagilist finaali.
Tantsuetenduse lõppedes plaksutasid osatäitjad lavale ka dirigendi, kelleks kolmandal etendusel 13. aprillil oli Lauri Sirp. Tantsijad said publikult vägeva aplausi. Kurvaks tegi vaid see, et helilooja Lepo Sumera ise oma balletti nautida ei saanud.
