Lia Virkus on Pereköögi retseptilisa ja raamatusarja „100 rooga“ idee algataja-teostaja. Lia Virkus on kutsutud üheks esinejaks ka järgmisel aastal toimuval KLENK-IEP kruiisil.
Te olete Eesti tuntuim kokaraamatute autor. Olete kirjutanud üle saja kokaraamatu ja toimetanud neid mitusada.
Tõsi, minu sulest on ilmunud üle 100 kokaraamatu, paljud muidugi mitme autoriga koostöös. Teemasid on seinast seina, kuna olen ülikoolis õppinud toidutehnoloogiks ja jätkanud toiduajakirjanikuna mitmes ajakirjas. Seal on tulnud erinevatel toiduteemadel kirjutada ja retsepte jagada. Olen seda teinud juba ligi 30 aastat, alustasin 1995. aastal.
Projektijuht olen olnud üle 300 kokaraamatule, olen kokaraamatusarja „100 rooga“ looja ja eestvedaja olnud alates 2001. aastast.
Eestis polnud värviliste piltidega kokaraamatuid sel ajal, olid vaid retseptikogumikud. Meie alustasime selliste kokaraamatutega, kus iga retsepti kõrval oli ka pilt ja need said väga popiks. Raamatuid ilmus iga aastaga rohkem ja rohkem. Kujunes välja vahva kokaraamatute tegijate tiim, sõpruskond, kellega oli tore neid teha.
Kuidas valmivad siis need kaunid pildid retseptide juurde?
Mina olen pildistanud algusest peale ühe fotograafiga, Jaan Heinmaaga. Mõtleme ka juba ühtemoodi ja maitse on ka meil ühine, ligi 30 aastat koos töötamist on selleni viinud. Igal kolmapäeval tuleb Jaan mulle kodustuudiosse, kus olen ette valmistanud umbes 8-10 toitu. Ja siis me koos need üles pildistamegi.
Mul on kodus terve suur nõude- ja linadeladu, kus on ka palju pildistamise taustu. Eks see ole aastatega varutud ja täieneb iga päevaga ka praegu. Kunagi pole üheski raamatus ilmunud ühtegi mitte minu läbitehtud toitu – ikka teen roa valmis, timmin kogused paika ja siis pildistame ära. Vahel tuleb mõnda toitu või kooki lausa mitu korda läbi teha, enne kui meelepärase toidu paika saan.
Millal Teil tekkis huvi söögitegemise vastu? Kas toiduvalmistamine on midagi, millega tegelesite juba lapsepõlves?
Mulle meeldis juba lapsena väga küpsetada. Meie köök oli eramajas väga väike ja puupliidiga, muud süüa tegi perele ikkagi mu ema. Teda abistama lapsed hästi ei mahtunud. Pigem küpsetasin kooke, kui köök vaba oli. Ja seda tegin ma suure kirega. Kasvasin üles koos kahe suure vennaga, meil oli viieliikmeline pere. Samuti oli meil väike aed ja oma kasvuhoone, kus armastan ka täna ise väga olla. Elan siiani oma lapsepõlvekodus.
Eesti toidukultuur säilib väga hästi välismaal elavate eestlaste hulgas. Isegi kui eesti keelt enam ei räägita, siis osatakse ikka öelda „kartulisalat“, „hapukapsad“, „verivorst“ ja „kringel“ ning neid toite peetakse olulisteks. Millised on kõige traditsioonilisemad Eesti toidud?
Eestlase sünnipäevalaual on ikka kartulisalat, täidetud munad ja singirullid. Kohvi kõrvale on kringel, kevadel ikka rabarberikook ja sügisel õunakoogid. Palju küpsetatakse ka kohupiimakooke. Lumepallisupp, leivasupp, mannavaht ja bubert on taas popiks saamas, aga noorem põlvkond neid magustoite enam hästi ei tunne. Torte armastab eestlane ka väga, aga selles osas nii kindlat hitti ei ole. Jõulude ajal on ahjus ikka seapraad ja pliidil omatehtud hapukapsed podisemas. Sülti tehakse kodudes vähem, aga poest ostetakse palju. Verivorstid on ka endiselt au sees.
Nimetatud toidud on populaarsed üle Eesti, aga Mulgi putru tehakse rohkem Mulgimaal, kalatoidud on levinud rohkem rannarootslaste piirkondades, saartel ja Haapsalus.
Kas ja milline on Teie suhe Kanadaga ja sealse eestlaskonnaga?
Alustuseks peaks rääkima minu isapoolsest perest, kus oli 17 last. Isa sündis 1915. aastal ja oli oma peres 9. laps. Nad elasid Noarootsis, olid rannarootslased. Kool ja suhtlemine oli seal enne sõda rootsi keeles. Sõja ajal enamik mu isa vendi ja õdesid läksid paatidega Rootsi, kust edasi mindi ka Kanadasse. Mul on palju sugulasi Kanadas, kahjuks aga ei räägi enamik neist enam eesti keelt ja mul pole suhet Kanada eestlastega. Seda enam ootan kohtumist Kanada eestlaskonnaga.
Tänapäeva üks märksõna on üleilmastumine ehk globaliseerumine – viimasel ajal on tulnud Eestisse palju mõjusid laiast maailmast. Millised neist on hetkel toidumaailmas kõige populaarsemad ning levinumad?
Tänavatoit on praegu väga popp meil Eestis. Burgerikultuur, suši ja aasia köök. Kreeka, Itaalia köök on kodudes samuti väga populaarsed. Suur trend on juuretisesaiad, mida ka kodudes hoogsalt küpsetatakse. Kindlasti on samad trendid ka naaberriikides.
Mis on Teie järgmise kokaraamatu teema?
Teen praegu aiaraamatut, kus sees ligi 60 oma aias kasvatatud porgandite, kapsaste, suvikõrvitsate, tomatite, kurkide ja marjadega retsepti.
Siin on meie raamatut tutvustav lõik, et tulevased lugejad saaksid aimu:
„Kutsume sind kaasa rännakule läbi hobiaedniku aia-aasta ja näitame, mida meie aias teeme, mida sealt saame ja milliste küsimustega kokku põrkame. Tule koos meiega õppima ja kogema, nautima ja märkama, tegema tarvilikke töid ja leiutama loovaid lahendusi. Aga ka sööma ja jooma ning lulli lööma. Kusjuures lulli löömise peab tingimata ära õppima! Et rõõm ei kaoks ja aias ikka saia sajaks:)
Oma aedadest välja, teistele aednikele külla läheme ka. Uudistama, mis elu ühes või teises aias elatakse. On ju nägemata aiad kui lugemata lood – salapärased ja põnevad, kutsuvad ja täis üllatusi. Iial ei või teada, mis sind järgmise nurga taga ootab. Ja kas kooki ka pakutakse…“
See kõlab väga põnevalt. Mis on teie enda lemmiktoit? Miks?
Mulle maitseb väga lihtne Eesti köök. Ühte lemmikut ei ole. Alati maitsevad mulle erinevad kalaroad, nagu marineeritud räim ja heeringas, heeringa-kodujuustukaste värskete kartulitega, siia- ja lõheäkis (äkine – vana kalasoolamise viis, toim), Mulgi puder, kartulisalat, hapukapsad ja erinevad hakkliharoad. Siis veel nostalgilised guljašš ja stroganov, borš, seljanka ja rassolnik, mis tulid meile Vene köögist ja on nüüd kenasti end Eesti kööki sisse sättinud. Samuti iseküpsetatud kohupiimakoogid on mu suured lemmikud, aga ka kaneelisaiad ja kohupiimakorbid.
Suur tänu intervjuu eest! Soovime toredat Kanada avastamist!
Fotod Lia Virkuse erakogust
