Selle ütlemise peale saigi Ärman jutuotsa kätte. Ütles, et tema neist liitudest enam aru ei saa. Et ilma nendeta oleks elu jusku parem. Nõukogude Liit keeras omal ajal meie maal asjad nii vussi, et sinust ja minu vanamehest saivad tipiid. Pidite ära tulema ja Eestimaa kannatas selle all. Nüüd keeratasse muu maailm vussi ja Euroopa Liit käseb aga murjanitest tipiisid vasta võtta, jälle Eestimaa kannatab.
Eks ma kiitsin poisile järele ja nentisin võigast tõika (Ärman ise õpetas mind sedasi ütlema), et need kaks liitu näikse olevat omavahel liidus. Teevad küll jusku erinevaid asju, aga lõpptulemus on sama. Ütlesin, et minu meelest ei oleks kah ühtegi liitu vaja, kui inimesed ise oskaksid liitlased olla. Vata eks see Pätsu-aegne riik old kah omamoodu liit, aga seda nime ei kasutatud. Sinna mahtusid kõik kõrvikuti koos elama: setud ja saarlased, mulgid ja muhulased, virukesed-võrukesed, piirissaarlased ja paljassaarlased. Ärplesid omavahel küll, aga nigu võõras liit kallale tuli, olid nemad kah kohe liitlased ja akkasid üheskoos vasta.
Ega see jutt poissi rõemsamaks teind. Arutas edesi, et näe, praegane Vene keiser läheb kah järjest ülbemaks. Vastased äävitab ära, kellele kuul, kellele kihvt, ilma ei jää keski. Talina kilu ega Läänemere lesta enam sisse vedada ei luba, tublid eesti mehed ja naised paneb musta nimekirja…
Nojah, eks venelane viska kärakat nigu ennegi, saab ilma eestimaise sakuskata akkama. Oma votka, oma vobla. Aga üks asi läks ikke mulle kah inge. Kolmanda järgu kirjamees nigu ma olen, ega minu lora keski vene keelde ei tõlgi. Ja sellepärast polegi mind üheski nimekirjas. Musta ei panda, punasesse ei lase ise ennast panna. Ja pole mul karta kuuli ega peljata poomist, ma pole isegi vaenlasena kumbagi väärt.
Püsige teiegi ikke elus, ead sõbrad. Ilma teieta pole minu elul kah suurt jumet, vajan liitlasi nigu kõik teisedki.
Kargu Karla
