Telli Menüü

Liiga kõrgele asetatud latt?

Eeloleval suvel, 4.-6. juulini toimub Tallinnas XXVI laulu- ja XIX tantsupidu, mis kannab nime „Aja puudutus. Puudutuse aeg".

Selleks suurpeoks on juba pikemat aega valmistunud nii kodu- kui väliseesti koorid ja tantsurühmad. Läinud nädalal tekitas suurt poleemikat uudis, et eeloleval tantsupeol on esmakordselt piiratud üle 60aastaste naiste osalemist. Õhtuleht (08.11) juhib tähelepanu asjaolule, et olukorras, kus naiste pensioniiga on otsustatud tõsta 63. eluaastani, tundub selline otsus eriti diskrimineeriv.
T.E.S.T. Koolikoor harjutamas... - foto: Taavi Tamtik

Ka tänavune laulupeole pääsemise sõel näib tavapärastest tihedam olevat. Nõudlikkus on ju iseenesest hea asi, aga kui kaugele saab sellega minna, ilma et osalejate laulu- ja tantsurõõmu ei lämmatataks?

Uudisteportaali Delfi juhtkirja pealkirjas (08.11.) õigustatakse seda kõike väitega, et laulu- ja tantsupidu ei tohi muutuda külasimmaniks ning lisatakse, et laulu- ja tantsupeol tuleb mingil hetkel piir ette, millest allapoole latti lasta ei saa.

Aastakümneid tagasi valmistus Kohila Keskkooli segakoor üldlaulupeol osalemiseks. Koori juhatas äsja konservatooriumi lõpetanud noor muusikaõpetaja Vaike Rööp (nüüd Vaike Uibopuu, nimekas dirigent ja esimene naine, kellest sai üldlaulupeo juht). Õppisime innukalt laulupeo repertuaari ja tulime enda arvates selle omandamisega hästi toime. See arvamus põrmustus, kui meid tuli inspekteerima Gustav Ernesaks isiklikult ja pidime hakkama tema käe all häälepartiisid uuesti tuupima. Ülimalt intensiivse mitmetunnise lauluharjutuse lõpul saime teada, et pääseme siiski laulupeole. Nii et laulupeo latt pole kunagi madalal olnud.

Omaette küsimus on, kas 30.000-line ühendkoor suudab perfektsionistidele pakkuda kõrget kunstilist elamust. Selle otsingutel on ehk targem minna kontserdisaali kuulama mõnda tipptasemel koori. Ent igaüks, kes kord eluski on laululaval laulnud, teab seda erilist lummavat eufooriat, mis kunagi ei unune. Sellepärast kiputaksegi sinna ikka ja jälle tagasi. Prof Marju Lauristini uuringu „Minu tantsu- ja laulupidu” jaoks tehtud SaarPolli küsitlusest selgub, et ligi pooled Eesti inimesed on oma elu jooksul vähemalt korra osalenud laulu- ja tantsupidudel või seda korraldanud. 2/3 on vähemalt kord olnud lauluväljakul publikuks.
UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv laulu- ja tantsupidu on eestlaste tähtsaim traditsioon, rahvusliku identiteedi osa, mille kaudu tutvustame end maailmas. Iga põlvkond ja ajastu (ka okupatsiooni aeg!) on jätnud sinna oma jälje.

Ehkki prof Lauristin arvab, et peoks ei pea viis aastat ette valmistama ega käima läbi ülevaatuste kadalipu, on senine süsteem ilmselt kindlalt paigas ja näib, et kellelegi mööndusi ei tehta. Nähtavasti tuleb laulu- ja tantsupeole pürgijatel veelgi rohkem harjutada, et saada osa sellest erilisest elamusest, mis prof Lauristin sõnul toob „sipelgad seljale ja paneb pisarad põskedele jooksma” (EPL, 24.10.). Kui tabavalt on see öeldud!

Elle Puusaag

Loe edasi