11-minutiline talvine poeem elu haprusest ja jätkuvusest on animeeritud üle kolme talve vabas looduses Eesti põhjarannikul ja Põhja-Norras. Filmi originaalmuusika on loonud Maarja Nuut. Filmi produtsent on Marianne Ostrat.
Kuldse Tuvi võit annab õiguse kandideerida 2026. aastal väljaantavatel 98. Ameerika Filmiakadeemia Auhindadel lühianimafilmi kategoorias.
Filmi Põhja-Ameerika esilinastus toimus esmaspäeval Denveri Filmifestivalil ning pühapäeval, 10. novembril linastub film New Yorgi Balti filmifestivalil.
Allpool intervjuu Anu-Laura Tuttelbergiga, keda küsitles Kaisa Pitsi.
Eesti nuku- ja animafilmil läheb endiselt maailmas hästi. See on justkui meie filmimaailma Skype. Millele või kellele selles osas kõige rohkem tänulik olla? Mis meid eristab? Kes on sinu mentorid, eeskujud?
Eesti on tõesti animaatsioonimaailmas üks eriline paik, sest siin on säilinud animafilmi traditsioon pikka aega. Nõukogude Liidu ajal oli animafilm riiklikult rahastatud ja animafilmi sümbolistliku ja metafoorse keelega sai väljendada paljugi, mida muude filmiliikidega nii kergelt teha ei saanud, ja animafilm läks publikule korda. Sellest ajast pärinevad meil ka Joonisfilmi ja Nukufilmi stuudiod, mis vaatamata 90ndatel saabunud uutele aegadele ja suurtele muudatustele on kuidagiviisi kõige kiuste ellu jäänud. Enamikes ülejäänud Ida-Euroopa riikides lõpetasid animafilmide stuudiod tegevuse, kuna rahastus lõppes otsa. Tänu stuudiote püsimisele on püsinud oskused ja teadmised. See on animafilmi tegemisel hindamatu väärtus.
Selline teadmiste ja oskuste jätkamine on kunstiliigi kestmise jaoks hädavajalik. Loodan, et meil Eestis õnnestub seda traditsiooni hoida!
(Anu-Laura Tuttelberg)
Mind õpetasid Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonnas magistriõpingutel Priit Pärn ja Riho Unt – Eesti animatsiooni raudvara. Ning oma nukumeisterdamise ja animeerimise tehnilised oskused olen õppinud Nukufilmi stuudio meistritelt nende kõrval töötades.
Nüüd õpetan ise Kunstiakadeemias animatudengitele nukufilmide tegemist. Selline teadmiste ja oskuste jätkamine on kunstiliigi kestmise jaoks hädavajalik. Loodan, et meil Eestis õnnestub seda traditsiooni hoida!
Enamus inimesi on kursis, et dok- või mängufilmi tegemine on pikk ja kallis protsess, aga nukufilmi protsessist teatakse vähem. Milline on sinu tööprotsess – kui kaua võtab 10- minutilise filmi valmimine?
Kui dok- või mängufilmi tegemine on pikk ja kallis protsess, siis nukufilmi tegemine on veel tunduvalt pikem ja kallim. See tuleneb väga aeganõudvast ettevalmistustööst dekoratsioonide ja nukkude valmistamisel ning kaader kaadri haaval animeerimise protsessist. Ühe 5-sekundilise plaani animeerimine võtab aega terve päeva.
Minu esimesed nukufilmid, mis valmisid tavapärastes stuudiotingimustes (u 10 min pikkused filmid), võtsid aega umbes kaks aastat. Viimased filmid olen aga animeerinud välitingimustes looduses, mis on tööaega oluliselt pikendanud. Samuti valmistasin oma viimaste filmide ,,Talv vihmametsas“ ning ,,Linnud läinud“ nukud portselanist, mis nõudis eriti palju aega katsetamisel ja detailide valmistamisel.
Esimese portselannukkudega filmi nukud valmisid umbes pooleteise aastaga. Need filmid valmisid kumbki viie aastaga. Kuna filmisin neid ainult kindlatel aastaaegadel – ,,Talv vihmametsas“ troopilistes vihmametsades suvel ning ,,Linnud läinud“ talvisel rannal Eestis ja Norras – siis jäi võtteperioodide vahele ka pause, kus tegin vahepeal muud tööd.
Dok-kaadrite miksimine vabas õhus filmitud stop-motion tehnikaga ei ole just tavapärane ja samuti on tegelased portselanist – räägi nendest valikutest. Portselan on talve kujutamiseks nii geniaalne valik, aga samas nii jäik materjal, mida animeerida.
Nukufilmi tegemine on väga pikk protsess, mille vältel mööduvad pikad kuud ja isegi aastad pimedas stuudios, kus kaob kontakt välise maailmaga. Mina naudin väga looduses viibimist ja soovisin oma töö samuti õue viia. Soovisin olla ühenduses aastaaegade vaheldumise ja öö ja päeva rütmidega.
Portselani tahtsin kasutama õppida juba pikka aega tagasi, aga ajamahukate filmitööde kõrvalt ei jätkunud selleks kunagi aega. Kümmekond aastat tagasi Mehhikos ühel filmifestivalil käies külastasin reisi jooksul ka üht imeilusat ja ebatavalist sürreaalsete skulptuuride aeda Las Pozas, mis asub mägedes troopilises vihmametsas. Inglise kunstnik Edward James oli sinna pool sajandit tagasi rajanud hiiglaslike taimemotiividest koosnevate betoonskulptuuride aia, mis asub keset lopsakat metsa ja looduslikke basseine ja koskesid. See paik innustas mind looma oma sürreaalset maailma, kus portselanist nukud ja loodus moodustavad omavahel terviku. Küpses mõte teha portselanist nukkudega loodusfilmide seeria, kus igas filmis on kujutatud erinevat aastaaega ja looduslikku keskkonda. Esimene film ,,Talv vihmametsas“, mis kujutas suve, saigi üles võetud just troopilises vihmametsas Mehhikos ja Peruus. ,,Linnud läinud“ on jätk sellele filmile ja selles on kujutatud hilissügist ja saabuvat talve Eestis ja Põhja-Norras lumisel rannal. Nii sain ka võimaluse töötada filmitegemise raames portselaniga.
Ainult külmakraadides ja lumehanges muutub portselan väga külmaks ja teda on ebamugav animeerida, sest sõrmed tahavad samuti jäässe minna!
(Anu-Laura Tuttelberg)
Portselan on küll näiliselt habras materjal, aga peab välitingimustes väga hästi vastu. Ainult külmakraadides ja lumehanges muutub portselan väga külmaks ja teda on ebamugav animeerida, sest sõrmed tahavad samuti jäässe minna!
Et anda portselanist tegelastele liikuvust, on portselandetailid ühendatud animatsioonitraadiga. Ning mõned nukud, mille puhul ei ole näha liigendeid, on hoopiski valmistatud silikoonist, mis on maalitud selliselt, et jäljendab portselani. Nii et osa nukke on kombineeritud portselanist ja silikoonist.
See on väga n-ö Eesti film, kus kajastub hästi eestlaslik elulaad ja meie sõltumine aastaaegade vaheldumisest – kuidas valisid võttepaigad ja mis tähendus neil sulle on?
Suur osa filmist on jäädvustatud Põhja-Eesti rannikul Karepa külas, kus käisin lapsena perega suviti rannas. See on minu lemmik mererand Eestis ja kujutasin filmi sündmuspaika just seal ette.
Osa filmist on üles võetud Põhja-Norras Senja saarel asuvas Krakeslotteti kunstiresidentuuris. Käisin selles imeilusas paigas kunagi kunstiresidentuuris ja otsustasin oma filmideseeria talvise osa jaoks sinna tagasi sõita. Krakeslotteti residentuuri maja seisab jalgadel muuli tipus otse ookeanis vee sees. Ja kõrval asub kaunis liivase rannaga laht, mis meenutab mulle väga sedasama randa Karepa külas Eestis. Neid minu jaoks väga erilisi paiku õnnestuski mul ,,Linnud läinud“ talvise maailma loomiseks kasutada.
Mis on su järgmine projekt või film?
Järgmine film on looduses filmitud nukufilmide triloogia kolmas film, mis räägib kevadest. Tegelasteks on jälle portselannukud, aga seekord rändavad nad varakevadisele rabamaastikule Eestis. Kui kõik triloogia filmid valmis, saab neid vaadata ühe tervikuna koos, moodustades terve aastaringi.
Millisel platvormil on filmihuvilistel praegu võimalik sinu ja ka üldiselt Eesti nuku- ja animafilme vaadata? Milline on parim viis peale festivalidel käimise?
Eesti filme, sh animafilme saab osalt väikese tasu eest ja osalt ka tasuta vaadata näiteks Eesti Filmi Andmebaasi loodud arkaader.ee lehel, kus on väga hea ülevaade kogu Eesti filmiajaloost. Minu filmid on tasuta üleval Vimeos. Neid leiab lihtsalt ka minu kodulehelt anulaura.com, kus on iga filmi juures link Vimeo lehele. Ainult minu viimane film ei ole veel avalikult internetis üleval. Enne tuleb ära oodata, kuni ta oma festivalituurid ära teeb ja umbes aasta-paari pärast saab teda siis samuti internetist vaadata.
,,Linnud läinud“ (On Weary Wings Go By) linastub New York Baltic Film Festival’i Baltic Shorts programmis pühapäeval, 10. novembril kell 4.15 pl.
