Pakuti nii eesti liha- kui läti peekonipirukaid, kohvi kõrvale läti kringlit ja magusaid oma inimeste küpsetusi. Ürituse avas kõiki tervitades Maimu Mölder. Enne sööma asumist esitas Enno Õunapuu süntesaatoril rahulikku taustamuusikat.
Söögipalve kandis ette Lia Pikkov, sellesama lihtsa, aga siira, mida ta aastakümneid oma hundupoistele õpetas. Lauad olid välja lõigatud südamekujude ja eesti šokolaadidega kaunistatud. Leiti eest ka vanasõnade tundmise küsimuslehe, mille oli koostanud Eda Oja.
Eeskava algas Astrid Vaikla deklamatsiooniga, kes etles Kristiina Ehini luuletust. Kõne oli sobivalt Eerik Purje poolt, sobivalt mitte ainult selle tõttu, et ta ampluaa on niivõrd lai, aga kuna ta sünnipäev langeb just sõbrapäevale. Ja ta ongi, nagu koosviibimisel südamlikud teretamised, embused kinnitasid paljude sõber, enam kui tuttav.
Eerik tunnistas, et kui teda paluti koosviibimisele kõnelema, siis ei osanud ta esimese hooga midagi vastata. Aga heitis pilgu kalendrisse ning küpses otsus Maimu pakkumine vastu võtta. Sõbrapäevast ei teadnud ta oma elu esimese kolmekümne aasta vältel midagi, aga 10. veebruar tähendas talle väga palju. Nimelt 8. veebruaril 1938. aastal toimus Peipsi äärse Kõnnu küla poisi elus unustumata kuritegu. Venelased ületasid Eesti piiri ja mõrvasid Eesti territooriumil kaks piirivalvurit, lohistasid nende laibad Vene poole ja süüdistasid, isegi noodiga valitsusele, neid piiri rikkumises. Selgelt provokatsioon. Kümneaastane Eerik oli kaks päeva hiljem, täpselt 86 aastat tagasi kapral Voldemar Kaio ja veltveebel Artur Pungase puusärkide juures auvalves.
Olukord nõudiski ja Eerik Purjest sai alul Omakaitses rindemees, siis mopi kaudu lennuväepoiss, ainus mees rivis Torontos, teadaolevalt on terves maailmas järelejäänud vaid seitse meest pluss nende ülemus lt Uiga.
Sel päeval sai temast sõdur, mitte selle sõna otseses tähenduses, aga talle kinnistus arusaam, et oma maa ja rahva kaitseks tuleb tingimata välja astuda, kui olukord seda nõuab. Olukord nõudiski ja Eerik Purjest sai alul Omakaitses rindemees, siis mopi kaudu lennuväepoiss, ainus mees rivis Torontos, teadaolevalt on terves maailmas järelejäänud vaid seitse meest pluss nende ülemus lt Uiga. Relvavendlus on tema arust sõpruse ülim faas, mis lubaski tal just sõbrapäeva teemal sõna võtta.
Laulusolistiks oli Ilmar Lepik, solist, kuna ta abikaasa Liina, kellega oli kavatsetud duetti laulda, ei saanud tervise tõttu osaleda. Ilmar tervitas Liina nimel kõiki. Esimene laul oli operetist „Kalurineiu“, teine filmist „Karussell“. Mõlemad olid päevakohaselt seotud südamega ning teadmisega, et me ei kõnni kusagile kunagi üksi.
Enno juhatamisel ja saatel lauldi ühislaule, kokku oli neid üheksa, kõik vanad ja tuttavad, oli näha, et mitmel laudkonnal olid sõnad peas, viisist rääkimata.
Ametliku kava lõpetas Erika Jõgi, tänades kõiki, kes aitasid ürituse kordaminekule kaasa, luues positiivse tuju, mida meie keerulises maailmas nii tarvis on. Eelteade: Lõbusa Pärastlõuna järgmine üritus on kahasse lätlastega, 23. märtsil toimub Läti Keskuses küpsetiste müük ning kohvilaud. Tulu läheb, nagu juba kaks aastat, ukrainlaste toetuseks. Pange kuupäev kahtlemata kalendrisse.
