Telli Menüü

Loeb 1945, mitte 1918!

(Rootsikeelne originaalartikkel ilmus 3.10.2022 Frivärldis)

Ei, ei saa nõustuda briti sõjaajaloolase Antony Beevori ,,lääneliku“ järelandmise ehk appeasement-soovitusega võimaliku Ukraina-Vene rahu puhul (Dagens Nyheter, Stockholm, 24/9 2022).

Toetudes ,,Versailles 1918“ mõttele argumenteerib Beevor putinliku püsivuse poolt Krimmis.

Pärast Esimest maailmasõda olnud Beevori meelest lääneliitlased liiga pealetungivad ega andnud küllalt järele kaotajatele sakslastele. Seepärast tekkinud järgnev saksa revanšism, laialt levinud pussnoa-selga-saamise legend, Hitler, taasrelvastumine ja uus maailmasõda. Kõik iseendast õige. Nüüd aga, kunagi niikuinii järgnevate Ukraina-Vene rahuläbirääkimiste puhul, väidab Beevor võrdlevalt, et kui 1918. a. võitjad olnuksid sakslastega leplikumad, siis polekski läinud lahti õudustega Teine maailmasõda. Ning järelikult, ja see on Beevori kaasaegne püant – kui vaid Putinile lubatakse päästa oma nägu Krimmi alleshoidmisega, siis tooks meile tulevik rahu, õnne ja rõõmu. Naiivne mõte.

Teatavasti kavatseb Putin ühendada kõiki venelasi ühtse kübara alla, viia nad kui üks mees müstilisse viiruki- ja venehõngulisse russkij mir-i. Ja kui mitte just kaugelt Kamtšatkast kuni läänes Portugalini, nagu ta fašistlik mentor Aleksandr Dugin unistab, siis vähemalt endise Nõukogude Liidu (jõuga) taastatud piires.

Seepärast: Unustagem 1918! Loeb hoopis 1945, meile palju lähemal Teise maailmasõja lõpp. Sest Beevor nagu unustab briti peaminister Chamberlaini saatuslikke järelandmisi 1938.a Münchenis ja seega brittide osalist vastutust (Peace in our time!) selle eest, et Hitler ikkagi julges kamandada kõik oma diviisid lahinguisse, itta, läände, põhja ja lõunasse. Aga aastani 1945 olid, nagu Putini Vene, samuti diktatuursed, totalitaarsed ja toorelt ründavad Saksamaa ja Jaapani armeed ometi võidetud. Neid oli kaks, koguni kolm-neli korda korralikult põhja tambitud, risti-rästi üle sõidetud. Lõppude lõpuks sundisid vaid saksa linnade terroripommitamised (Dresden), poolteist miljonit vägistatud Ida-Preisimaa ning Berliini sakslannat ja aatompommid üle Hiroshima ja Nagasaki saksa ja jaapani režiime kapituleerima, lõplikult alla andma. NB – saksa ja jaapani režiimid.

Pärast Teise maailmasõja lõppu denatsifitseeriti ja ümberkoolitati sakslasi (ka jaapanlasi) süstemaatiliselt. Meenutagem ka nelja liitlase kõvakäelisi Saksamaa okupatsiooni-tsoonidesse jagamist ja USA kindrali MacArthuri sarnast võimutsemist Jaapanis. Ning ärgem unustagem Nürnbergi protsesside (vastandid ka Jaapanis) karastavat ja tervendavat mõju, ränka kahjutasu ja reparatsioone, jne. Mille järel, ja see on ehk kõige olulisem ja edasiviivam, ameeriklased oma jõulise õhusillaga (AirLift) päästsid mitte ainult tuhandeid blokeeritud ja nälgivaid berliinlasi. Vaid nad pakkusid sakslastele gigantilist majandslikku tuge (Marshalli abi), et neid jälle demokraatlikus mõttes ja majanduslikult jalule aidata. Mis neil, ameeriklastel ja sakslastel, nagu teame, koos ka õnnestus.

Matkitav järelsõja näide on järelikult 1945 ja mitte 1918! Tähendab – mitte anda millimeetritki järele ei Hitlerile ega Putinile, mitmekümnekordsed sõjakurjategijad mõlemad. Mitte reeta oma rahva ja riigi, aga ka Euroopa eest võitlevaid ukrainlasi!

Ning pangem tähele, et Lääs ju mitte kuidagimoodi ei püüa ,,hävitada Venemaad“, nagu ÜROs alles (24/9) väitis oma tavalise nahaalsusega Putini välisminister Lavrov. Jah, õige on, et – NB! – vene rahva huvides tuleb võimalikult kiirelt üht- või teistviisi eemaldada praegune vene režiim, tänapäeva mõrvarlik nomenklatuura, eesotsas ilmselgete sõjakurjategijatega Putini ja Lavroviga. Just nii, nagu omal ajal tehti Hitleri ja Jaapani keisri lähikondadega.

Ning kui tohib küsida, kes on otsustanud ja määranud, et just venelased peavad võimutsema Krimmi poolsaarel? Seal kaugel lõunas, keset Musta merd? Esimesed olid seal ju kimmeerid ja kaugpurjetajad kreeklased – enam kui 2 500 aastat tagasi. Tuhat aastat hiljem, nn. rahvaste rändamiste ajal, võimutsesid seal germaanlastest gootid, sküüdid, jahve-usku karaimid ja võib-olla ka Attila lüüasaanud ja parajalt laialipekstud hunnid. Isegi mitte siis polnud ikka veel taigas toimetavad slaavi hõimud leiutanud mõiste, veel vähem rahvuse, venelane.

Sinnani, mis nüüd venelasi ja Krimmi puutub, oli veel aega 1 200 aastat, mööda büsantiinlasi, khasaare, Genua kaupmehi, mongoleid, eriti tatarlasi, kelle khanaat loodi 1441, ja osmaane, kuni 18. sajandi keskpaiga ja lõpuni. Alles siis suutsid kindralite Münnichi (meie Luunja ja Mooste mõisnik) ja Suvorovi armeed panna seal Peterburist kaugel poolsaarel paika vene keiserliku riigivõimu. Pärast Krimmi sõda (1853-56) asus sinna tatarlaste massiliselt mahajäetud küladesse elama ka eesti väljarändajaid-asunikke (maltsvetslased, Samruki küla Krimmi poolsaare läänerannikul).

Peaaegu sada aastat edasi veel, Teise maailmasõja keeristes, küüditas Stalin, nagu kindluse mõttes, veel Krimmi sõjast alles jäänud krimmitatarlasi. Üllatuslikult (!) kinkis a. 1954 Nõukogude Liidu diktaator Hruštšov Krimmi Ukraina SSR-ile. Võib-olla tahtis ta sellega pisut lunastada oma isiklikku süüd Ukraina õudse holodomor´i eest 1930-ndatel aastatel? Ning nagu mäletame, hoolitses Putin ise a. 2014 selle eest, et veel kogemata üle elanud või tasapisi naasnud tatarlased said Krimmist lõplikult minema aetud.

Seega on Krimmi tänapäeva elanikkond üldiselt venekeelne. Ja siin me oleme… samas, kui sõda ikka veel möllab ja ukrainlased nõuavad tagasi ,,oma“ Krimmi.

Nii või teisiti, aga hoomates Krimmi vahelduvate elanikkondade sajanditepikkust värvi- ja kannatusterikast elu-olu ning võttes arvesse poolsaare rikkuseid ja strateegilist tähtsust Musta mere ruumis, oleks soliidne, kui Ukraina pärast võitu oma Vabadussõjas (2022-) otsekohe asetaks Krimmi poolsaare ÜRO robustsesse haldusse.

Loe edasi