Kõneleja, kelle huviorbiiti kuulub just väliseesti kirjandus, võttis seekord luubi alla Bernard Kangro rikkalikust loomingust luule ja eriti sõjaaja- ning pagulasluule, mis moodustab eripalgelise osa tema lüürikas. Andis põgusa ülevaate küll kogu tema luuleloomingust, kuid keskendus eelmainitud osa analüüsimisele.
Võru ja üldse lõunaeesti murretel on eesti keeles eriline tähtsus, kuna selleks võinuks kergesti kujuneda eesti kirjakeel. Kui keelekorralduse protsessis lõpuks kaldus kaalukeel põhjaeesti kasuks, kujunes see normiks, võrukesed jäid aga vaatamata sellele oma keeleviisile truuks ja hoiavad sellest visalt kinni veel tänapäevalgi. Selles mõttes võib pooleldi humoristlikult öelda, et Bernard Kangro, kes kasvas üles võrukeelsena, hakkas luuletama kirjakeeles, seega võõrkeeles. Oma loomingus ei ole ta küll kunagi kasutanud murdekeelt, kuid võru sugemed ilmnevad siiski kohati tema sõnastuses ja lauseehituses. Ants Orase hinnangul oli Kangro arbujaist kõige eestilikum.
Kangro on tuntud tugeva töömehena. Kirjanikuna on ta olnud väga viljakas, avaldades hulga romaane, luulekogusid ja näidendeid. Peale selle oli ta Eesti Kirjanike Kooperatiivi juhtfiguuriks ja tegeles ajakirja „Tulimuld” toimetamisega.
Bernard Kangro luuleloomingust on Patmos Pictures ja Balti Filmi- ja Meediakool tootnud huvitava videofilmi pealkirjaga “Kesksuvetants. Etüüdid Bernard Kangro luuletustele.” Produtsent on Urmas Bereczki, filmi pikkuseks 2 tundi 53 minutit. Filmi polnud selle tohutu ulatuse tõttu võimalik näidata, küll oli aga lektoril kaasas DVD, millel esitavad valitud luuletusi autor ise ja näitleja Harriet Toompere. Sellega üritati tutvuda, kuid kahjuks oli helitehnika luule nautimiseks liialt nõrk ja pärast paari näidet oldi sunnitud katkestama.
Lektorit tänati tugeva aplausiga ja sooviti talle meeldejäävaid päevi Kotkajärvel Metsaülikooli hubases ja kultuurilises õhkkonnas. Elav keskustelu jätkus kohvitassi juures.
Eerik Purje, Toronto
