Kolmapäeval, 19. veebruaril kõneles Tartu College'i saalis magister Sander Jürisson Brasiilia eestlastest. Kõnelejat tutvustas VEMU peaarhivaar Piret Noorhani.
Esitatu oli kõneleja uurimus, mille põhjal ta on teinud oma magistritöö Tallinna Ülikoolis. Hetkel tegeleb ta doktorandina sootuks laiemal teemal „Siirdeühiskond ja migratsioon: väljaränne Eestist kahe maailmasõja vahel". On ühtlasi Väliseesti Kirjanduse Keskuse juhataja.
19. sajandi lõpul elas Brasiilias 50-70 eestlast. Esimesed teadaolevad isikud olid meremees Jüri Jürison ning pastor ja misjonär Hans Tiisman. Aastatel 1906-1914 rändas Brasiiliasse 500-600 eestlast. Peamiseks põhjuseks oli eestlastele nii omane maanälg. 20. sajandi algul peibutas eestlasi Brasiiliasse petlike lubadustega väljarännuagent Gutmann, andis isegi välja vastavasisulise trükise.
Eesti Vabariigi algaastatel oli väljarände (nii Brasiiliasse kui kui mujale) põhjusi mitu. Esiteks majanduse ümberorienteerumine pärast Vabadussõda. Teiseks andis tunda tööpuudus juba enne suure majanduskriisi algust. Mõjutas ka 1924. aasta 1. detsembri mässukatse. Nii mõnedki punaste pooldajad pidasid paremaks Eestist lahkuda. Samaaegselt nägid rahvuslikult meelestatud inimesed selles kardetavat ennet. Ka Venemaal Tartu rahulepingu järgselt Venemaalt opteerunud isikute olukord oli Eestis keeruline, mis ahvatles otsima turvalisemat ja stabiilsemat elujärge mujalt.
Sao Paolos asutati 1926. aastal Eesti Selts Estonia, mille kestvusiga oli aga lühike. Eesti kogudusi oli koguni kaks, kuigi mõlemad väga väiksearvulised. Kunagi eksisteeris isegi ÜENÜ (Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühendus) Brasiilia osakond.
Pärast Teist maailmasõda emigreerus Brasiiliasse ligi 200 eestlast, enamus IRO (International Refugee Organization) kulul, osa omal käel. Taastati Eesti Seltsi ja koguduste tegevus. Nüüdseks on alles vaid baptistikogudus, kuigi koos käiakse harva. Kogu Brasiilia kohta on praegu vast 50-100 eesti keele kõnelejat. Noorteorganisatsioonid nagu skaudid-gaidid Brasiilias vedu ei võtnud, kuigi üritati. Noortel on aga oma eesti juurte vastu tugev huvi olemas.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on uusi väljarändajaid olnud vähe, vast 25-50. Peamiseks takistuseks on ranged tööreeglid, samuti portugali keel.
