Inimesed räägivad üldiselt meeleldi sellest, kuidas nad olid sunnitud isamaa maha jätma, sest mõistavad: iga ajalookillukese säilitamine on meie rahvuse huvides. Aga nii mõnigi elab jutustades oma traagikat uuesti läbi ja kuulates tunned, kuidas vererõhk mõlemal pool intervjuulauda tõuseb ja energia nii temast kui sinust olematusse hajub.
Aga lood, mille mäletajad nüüd parimal juhul 80 alla, ent sageli üle saja, on vapustavad, kohati uskumatud.
Võtame näiteks Pärnust pärit Alice Tomsoni, kes nüüd 95 aastat vanana veel Toronto kesklinna lähistel oma majas üksi kenasti hakkama saab, kuid neljakümnendate lõpus venelastele välja andmise hirmus koos paaditäie kaaslastega Rootsist Lõuna-Aafrika Vabariiki seilas. Läbi kurjakuulutava Biskaia, mööda Aafrika rannajoont, lahendades mootori- ja muid probleeme.
Või siis need laevukesed, mida viikingilaevadeks nimetatakse ja mis Ameerika mandril maabusid.
Loe edasi 14. juuni Eesti Elu paberlehest
Enn Hallik, Pärnu Postimees
