Vanast arjumusest ostad veikse pudeli vahuveini ja lased täpselt kesköö ajal korgi plärtsti vasta lage. Paned moepärast mokad klaasi veere külge kah, juua õieti ei tahagi teist, va apu vesi, natuke kibe ja ajab kõhu kaasi täis. Oh, ja teisel ommukul avastad, et kõik läheb vana viisi edesi, uulitsad porised ja taevas allivõitu nigu alati. Pole miskit lõppu ega uut algust.
Aga teised tõutavad, et tuleb oopis maailma lõpp. Vat see on juba tõsisem pauk. Just pauk, sest pauguga olla see maailm kunagi alanud ja nüid pidada veel suurema pauguga lõppema. Aga seda esimest pauku pole keski kuuld, ehk jääb teine kah kuulmata. Ja kassa tead, selle vasta ei mõista kah ette valmistada ega kedagi. Kui see kärakas ikke käib ja meid kõiki prii küüdiga mööda universummi ulkuma saadetasse, ega siis vist kohvri pakkimisest suurt tolku ole. Ea oleks muidugi, kui oma ambapürst ikke ühes ja tosin taskurätikuid nohu puhuks, rull kempsupaberit kah. Aga need asjad võivad sul tee peal kaduma minna kah nigu vanaste Moskva tollis. Las minna nigu läheb, soldati asi, on ennegi paugutatud ja pagetud.
Nooremast peast sai uueks aastaks resulutsijoonisi tehtud, noh kasvai selleks, et oleks mida kohe murdma akata, kui uue numbri ette keerab. Nüid ei viitsi enam miskit lubada, isegi endale mitte, ega neid lubadusi murda. Ja kui ikke tuleb maailma lõpp, siis äkki uues maailmas vanad resulutsijoonid ei kehtigi.
Kui mõtlema akata, siis on neid maailma lõppusi kah juba mitu tükki üle elatud, aga pole tähele pand, et uus oleks asemele tuld. Kui nüid seekord tuleb, ei tea, kas selle uue ilma seitungites Karla kalendrisaba kah veel vaja läheb. Kui ei lähe, siis on neil küll palju rõemu, keda see saba nii kangeste äirib. Õeruvad käsi nigu setud, kelle osmik põleb, et nüid saab ometi lutikatest lahti.
Mingu kuda tahab, minu poolt kõigile ead lõppu. Ja kellele algus koidab, sellele ead algust kah!
Kargu Karla
