David Otto Wirkhausi poja Peetri Väägvere viiulikooris 1910. aastast kontrabassimängu harrastanud Ludvig Juhti elutee on väga põnev. 1913. aastast mängib noormees juba Tartus kino Imperial orkestris ning üsna pea ka Vanemuise suveorkestris. Ürgse andekuse ja sihikindla harjutamise toel saab temast 20 aastat hiljem juba Ameerika esindusorkestri-Bostoni sümfooniaorkestri orkestrant ja solist. Lisaks orkestritööle annab Juht kontrabassitunde ka Bostoni ülikooli muusikaosakonnas. Meenutagem, et paar aastat hiljem (1936.a) saabus Ameerikasse teinegi eesti kultuuri suurkuju Miliza Korjus, kellest filmiga ,,Suur valss“ sai 1938. aastal üleöö Hollywoodi filmitäht. Kui nõndanimetatud trofeefilmi ,,Suur valss“ näidati ka kõikides N. Liidu kinodes, siis Juhtist ei tohtinud siinmail midagi rääkida, ammugi mitte kirjutada. Kui Miliza Korjus keskendus vaid oma karjäärile, siis Juht sidus end kohe väliseesti organisatsioonidega. 1936. a loodi Juhti eestvedamisel Bostoni Eesti Selts, pärast Teist maailmasõda valiti Juht aga juba ,,väliseestlaste parlamenti“, mille tegevus oli selgelt nõukogudevastane. Juht andis kõik kontsertidest saadud tulud Eesti Rahvusfondi, mille kaudu aidati nii kaasmaalastest sõjapõgenikke kui ka kultuuriürituste korraldamist. Pärast legendaarset Rootsi-turneed läbi kümne linna aastal 1947 valiti Juht Juhan Aaviku koori auliikmeks ja August Rei pani talle rinda Rahvusfondi aumärgi.
Alo Põldmäe raamat algab Ernst Jaaksoni kirjaga aastast 1996, milles ta toetab igati ideed teha Juhtist põhjalik raamat. Kui Aino Järvesoo Eestisse elama kolis, tõi ta kaasa muusikutepere Kalamite valdusesse jäänud Juhti kaks scrapbook’i fotode ja ajaleheväljalõigetega. Siinkohal tsiteerin ühte reaalust Põldmäe raamatust: ,,Olen saanud infot ka kolmandast scrapbook’i olemasolust ja see asub arvatavasti Torontos“. Oleks kena, kui see kolmaski scrapbook jõuaks Ludvig Juhti Fondi Tallinnasse muusikamuuseumisse, kuhu on väliseestist saabunud juba rohkesti materjale.
Ludvig Juhti isiksuse kõrval on raamatus teiseks peategelaseks Juhti legendaarne kontrabass – Itaalias tegutsenud pillimeistri Francesco Ruggeri 1679. aastal valmistatud instrument. Ruggeri tegutses Cremonas nagu Stradivarius, Amati ja teisedki ilmakuulsad pillimeistrid. Cremona meistri kontrabassi leidmine oli suur õnn, sest neid on säilinud väga vähe. Õnnetähe all sündinud Juht sai pilli omanikuks 14. märtsil 1936, mida tunnistab raamatus äratrükitud dokument. Kui Ruggeri kontrabass New Yorgist Bostonisse jõudis tegi kunstimetseen proua Charlotte R. Greene Juhti ja tema uue pilli auks muusikalise kokteiliõhtu, kuhu olid kutsutud peaaegu kõik tähtsamad rahatuusad ja seltskonnategelased. Järgmisel hommikul toodi Juhtile tänuks kontserdi eest hiigelsuur roosipõõsas, millesse oli peidetud tänuavaldus proua Greene’ilt ja tšekk suurele rahasummale. Nüüdsest kirjutati Ludvig Juhti kontserdikavade servale: ,,Härra Juht mängib Francesco Ruggeri (Cremona) 1679. a kontrabassil.“ Juht on oma uuest pillist rääkinud ka intervjuus Felix Randelile: ,,Vahe minu endise instrumendi ja praeguse vahel on enam kui öö ja päev. Imestan isegi, kuidas pidin ma seni esinema sarnasel sigarikastil.“
Eestlastele esinedes lõpetas Juht kontserdi alati Robert Theodor Hanseni laulu ,,Ema süda“ kontrabassiseadega. Roman Toi kirjutab oma mälestusteraamatus ,,Kaunimad laulud pühendan sull’,, Juhti menukast turneest Kanadasse. Viimane kontsert toimus Windsori katedraalis, kus Roman Toi saatis Juhti orelil. Sealgi lõppes kontsert ,,Ema südamega“. Toi kommenteerib: ,,Flažolettide meistrina pani Juht selle pala kõlama, nagu oleks ta käes olnud viiul. See oli ime!“ (lk 183).
Juhti elukäiku võib võrrelda meie teise muusikalise Kalevipoja Neeme Järviga. Õnneks oleme N. Järvi triumfidest ise osa saanud, Ludvig Juhti tähelennule saame kaasa elada vaid Alo Põldmäe raamatu vahendusel. Minu meelest tuleks Põldmäe Juhti-raamat kohe kiiresti inglise keelde tõlkida.
Sirje Vihma-Normet, Tallinn
