Käesoleva aasta juunis juhatasin Birminghamis üht kammerorkestrit. Red Mountain Chamber Orchestra kutsus mind külalisdirigendiks, tegin nendega palju eesti muusikat. Mängisime Avessoni g-duur sümfooniat, mida Torontoski esitasime, samuti Toi pala „Rahvasuust”. Johannes Talli 90. sünnipäeva tähistamiseks tegin tema Adagio, samuti ühe Kaljo Raidi väikese orkestripala.
EE: Kuidas kavatsed oma aega Toronto ja Alabama vahel jagada?
VPW: No eks see ole keeruline, vahemaa on suur, aga ma proovin ikka rohkem tulla Toronto poole. Ongi nii, et 8. novembril on plaanis anda Charles Kipperiga üks kontsert, viiul ja klaver. Meelsamini kasutaksin ingliskeelset terminit recital, ei leia sellele head eestikeelset vastet. Teeme selle Eesti Majas, arvatavasti keskmises saalis või ka suures. Eelistaksin keskmist, see on kuidagi hubasem ja intiimsem.
EE: Kas lubad piiluda kulisside taha, heita põgusat pilku kavalehele?
VPW: Kavas on Cesar Franki sonaat, sel on hästi tihe klaveripartii. Sonaadid on enamasti sellised, et keegi mängib ja klaver nagu rohkem saadab. Franki sonaadil on aga kaks võrdset partnerit. Siis veel Raidi kõige populaarsem pala „Süit vanas stiilis”. Eesti loomingust veel Artur Lemba „Armastuse poeem”, Artur Kapi „Viimne piht”. Võimalik, et ka Elleri „Kodumaine viis”.
See oleks esimene osa kontserdist. Aga mul on lisaks ka väike üllatus. Toon oma perekonna kaasa ja teises osas mängime perekvartetiga midagi. Abikaasa Senta mängib viiulit, tütar Olivia vioolat, poeg Miika tšellot. Mul on teine üllatus veel varrukas, aga seda ma ei ütlegi välja.
EE: No eks salatse pealegi, küll me novembris teada saame. Aga kuidas on kaugemate tulevikukavadega?
VPW: Talve poole kavatseb Avo Kittask EKK egiidi all kokku panna kava nimega „Eesti laul ja eesti laulja”. See oleks laulude kontsert, meil on ju nooremaid lauljaid üsna mitu. See tuleks arvatavasti kunagi märtsis.
EE: Tänan vestluse eest. Jääme ootele.
Küsis Eerik Purje