Telli Menüü

Lümpjamängude vaimus

Kirjutan vanast arjumusest. Ega praegast vist keski minu juttusi ei loe, kõik on silmapidi televusseri külge kleebitud. Sealt näidatasse ju neid lümpjamängusi, kus kõik on kullajahil. Mulle tulevad kah kirjutamise aegu vahel mõned peris kuldaväärt mõtted pähe, aga nende eest medalisi ei anta, pole vastavat katekoorijat.

Aga tegelikult on need lümpjamängud peris õpetlikud. Kata vahib seda va tobutopsi terve päeva ja ükskord õikas mind kah, et tule kae, kui ästi süntkroniseerivad. Ei mina tea, kust ta selle sõna oli õppind, aga see pidada tähendama, et kaks lümpjalast vai lümpnikku teevad kõike ühtemoodu ja ühekorraga.
Lümpjamängud

No kargasid jah mõlemad vetruva laua pealt alla, kerisid endid õhus ringi ja siis plaraki pea ees passeini põhja nigu telhviinid vai vaalaskalad. Ilusti ühtemoodu tegid küll, nigu oleks enne arjutand.

Vata mina tahaks ka sama soovitada neile kirjameestele, kes endid netikomendaaturiteks kutsuvad. Ajurakud ja keeleots tuleks ära süntkroniseerida, nõnda et keel poleks kiirem kui aju. Kui miski mõte pähe tuleb, siis las aju lihvib ta ära enne, kui keel suust välja virutab. Kes sakilise vai nukelise mõtte paprile paneb, teeb ennast lolliks. See võib ju tõsi olla, aga kas seda on siis vaja tervele ilmale kuulutada.

Vai võtame võidujooksu. Kui tahad kulda saada, siis pead teistest kiiremini lippama. Teine moodus on veel, et kui ise sibada ei viitsi vai ei jaksa, siis raba vastasel püksivärvlist kinni ja tiri teda tagasi. Aga see ei ole ea moodus. Selle eest võib trahvi saada. Ja vat seda tarkust tasub igal võidujooksjal meeles pidada. Pole vahet, kas rabelemine käib kuldmedali vai vallavanema koha pärast.

Jaapanlastel olla nisuke ütlemine, et pärast võitu seo kiiver kindlamini pähe. Ja mina ütlen omalt poolt, et pärast kaotust mine karjamaale trenni tegema. Seal läheb jooks üle kivide ja kändude. See on ästi tarvilik, sest kunagi ei või kindel olla, kas ariliku võidujooksu reeglisi pole ootamatult muudetud ja tuleb oopis takistusjooks.

Seda kiivert kantasse nüüd jah igal pool, ilma selleta jusku ei saagi enam kuskil läbi. Jalgrattamehel peab kiiver peas olema, mootorratturist kõnelemata; ja perimäge suusatajad on akand teda kandma ja… Tegelikult peaks seitungitegijatel kah kiiver peas olema, sest nüütsel ajal ei või iial teada, kust sa obaduse saad.

Ei, võib ikke teada küll. Mina olen mõteld, et kui endale kiivri muretsen, siis nisukese, mis kukalt kaitseb. Eestpoolt kallale kippujatega olen ma siiamaani akkama saand, aga neid enam palju ei olegi. Suurem jagu julgeb ainult selja tagant äsada.

Kargu Karla

Loe edasi