Sünnimaa: Pole palju enam elus väliseestlasi, kellele Eesti oli sünnimaaks. Pead olema vähemalt 80. Eesti on minu sünnimaa, kuna sündisin Tartus 1928.
Noorusmaa: Sama kommentaar nagu sünnimaa kohta, aga veelgi vähem on säilinud neid, kes oma lapsepõlve said Eestis veeta. Kuna olen 96, siis on mul oma noorusajast 1928 – 1944 rohkelt meeles. Need on kallid mälestused.
Isamaa: See sõna viitab sidemele Eestiga, et meie rahvuslikuks aluspinnaks on vanemate kaudu Eesti, ka kui saatus on meid sealt endid eemale kandnud.
Kodumaa: Seda sõna tarvitatakse väliseestlaste poolt üldise mõistena Eesti kohta. Tal on aga kaks tähendust:
a) Kodumaa on koht, kus asub inimese tegelik kodu, kus ta tegelikult elab. Enamusele meist on selleks USA või Kanada.
b) Kodumaa on paigaks, kus tunneme endid kõige kodusemana. Väliseestlastele on see vaade Eestile igati arusaadav. Pean aga tunnistama, et mul on siin probleem. Olen Eestis käinud kolmel korral: 1988, laulupeol 1990 ja viimaks peale Eesti taasiseseisvumist 1996. Aga – viimasest suurepärasest vastuvõtust hoolimata oli kergendus, kui lahkusin, sest sõjaaegsed julmad mälestused kerkisid ootamatult esile. Olen aga jäänud eestlaseks mõttes, sõnas ja kirjas.