Eks minulgi läheb nädal, et harjuda tema askeldamistega siin, olen ju üksindusega omamoodi harjunud. Ja veel – kui kõik mu ümber on Heli käe järgi korda sätitud, ei leia ma enam ühtegi asja üles!
Tavaliselt teen kõike omas tempos ega saa ütelda, et ma end väga ära väsitanud oleksin. Minu naaber Karl on sama töökas nagu Heli – temagi sunnib mind vahel hommikul vara tõusma ja tegutsema, läheme koos kas metsa talvepuid tegema või kopratammisid lõhkuma. Karli kohta olen juba kirjutanud, et tal on kunstniku silma – ta leiab metsast huvitava kujuga mahalangenud puid ja meisterdab neist hiljem toreda mööblitüki. Aga siis, kui Karl peab oma toimetuste juurde asuma, pääsen ma jälle tagasi oma rutiinsesse ellu, milleks on raamatute lugemine, fotode ülespanemine Facebooki või lihtsalt televiisori vaatamine.
Mulle meeldib kaua magada, aga kui päike varakult silma hakkab paistma, ajab see üles! Kui Heli on maal, siis me joome hommikukohvi õues terrassil, sest ilm on olnud mahe ja seda lubanud. Tore on vaadata pilvi taevas ja kuulata varahommikust linnulaulu. Mahe tuul, mis üle näo libiseb, ajab silmist viimasegi uneraasu. Eriti meeldivaks teeb hommiku kaerahelbepuder rohke õunamoosiga, mille sügisel ise valmistasime. Karli meisterdatud puidust suvemööbel on mugav koht hommikut ja algavat päeva nautida.
Helile meeldib rohkem plaani pidada, kui linnulaulu kuulata. Juba ta alustabki: „Ma tean, et sa ei taha seda kuulda, aga …” või „Ma ei tea, kuidas me sel kuul omadega toime tuleme, rääkimata aastast, sest hinnad on kõik nii üles läinud!” ja sellele järgneb pikk nimekiri asjadest, mis kõik on veel tegemata ja vajavad kiiret ettevõtmist, minu poolt aga need ilmselt jäävadki tegemata. Selle asemel, et elu nautida ja oma pead liiva alla peita, nagu mina tavaliselt teen, tuleb Heli nagu rakett kõigi muredega kohe lagedale, visates mulle nagu külma vett krae vahele. Olen mõelnud, kas see ikka on hea viis elada? Kas ikka peab homse pärast muretsedes tänase päeva ära rikkuma?
Teame kõik seda lugu rohutirtsust ja sipelgatest, milles rohutirts mängis kogu suve viiulit ega mõelnud eeloleva talve peale, sipelgad aga töötasid kõvasti, tehes ettevalmistusi külmade saabumiseks. Kui lumi maha tuli, külmetas vaene tirts väljas, sipelgatel aga polnud mingit muret. Disney versioonis, kus kõik peab hästi lõppema, hakkab sipelgatel rohutirtsust kahju ja nad kutsuvad ta tuppa, et ta seal neile viiulit mängiks, et siis ise muusika saatel tantsu lüüa. Targad ja töökad sipelgad päästsid enda ja tirtsu elu.
Ma arvan, et tõde on kuskil vahepeal. Muidugi peame hoolitsema homse eest, aga samas ei tohi juba ette asjade pärast muretseda ja lasta murel enda üle võimust võtta.
Heli on nagu sipelgas ja mina olen nagu rohutirts. Ma loodan, et tuleval talvel laseb temagi mind tuppa, kui külm näpistama hakkab. Aga praegu meeldib mulle nautida maagilist kuud aprilli.
Viido Polikarpus
