Wikipedia defineerib globaalset küla kui kogu maailma ühtset kogukonda, mille tekkimist on soodustanud tänapäevased transpordi- ja sidesüsteemid ning massimeedia. Need on maailma surunud justkui kokku, mille tagajärjel on kaduma hakanud piirkondlikud kultuurilised erinevused.
Piirideta maailmaküla
Külma sõja järgsed aastad sisendasid optimismi ja lootust, et globaalse küla idee ongi juba teostunud või vähemalt teostumas. Siinkohal on põhjust meenutada 25 aasta tagust Berliini müüri langemist 1989. a novembris. See oli särav hetk, mis käivitas paljude riikide ja rahvaste vabanemist märkivate positiivsete sündmuste jada!
Ja tõesti – piirideta maailma idee ongi ahvatlev, see peaks ideaalis võimaldama kõigil vabalt reisida, suhelda ning osa saada kogu inimkonna teabevaramust, kultuurist ja hüvedest, olenemata rassist, veendumustest või haridustasemest.
Karmo Tüür kirjutab oma blogis: „Seistes kommileti ees või mänguasjaosakonnas pole vahet, kas sa teed seda Torontos, Barcelonas või Stockholmis. New York Times'i või Economist'i, aga ka Postimeest või Päevalehte võid sa internetist lugeda kas oma Lõuna-Eesti suvekodus või Uus-Meremaal. Me olemegi üha rohkem üks suur küla.” Ta lisab, et üheülbalisus ja originaalsus – tavaline ja eriline − on üleilmastumise kaks vastaspoolt, milles orienteerumine muutub maailmakodanikule üha lihtsamaks ja teisalt üha igavamaks.
Sellise igavuse vältimiseks on oluline, et iga riik ja rahvus säilitaks maailmakülas ainult talle omaseid kultuurilisi ja etnilisi väärtusi, eriti aga keelt. Ometi on see kõik globaalse küla suhteliselt tagasihoidlik ja teisejärguline mure. Nüüd, ISIS-e ja Ebola võidukäigu ajal on olukord omandanud märksa tõsisema ilme.
Maailmaküla sünged varjuküljed
Kui 2011. a esimeses pooles vallandusid mitmetes Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikides ahelreaktsioonina Araabia kevade sündmused, millele andis tõuke eeskätt sotsiaalmeedia, hingas läänemaailm kergendatult. Selles nähti demokraatia võidukäiku. Kahjuks oli see aga ennatlik ja lühinägelik arusaam. Just Lähis-Idas, Põhja- ja Lääne-Aafrikas on praegu nii palju muret-tekitavaid tendentse.
Ajakirjanik Peter Praschl maalib Saksa päevalehes Die Welt (05.10.) praegusest maailmakülast üsnagi sünge pildi. Globaalse küla suhteliselt hästi toimiv läänetiib jälgib õudusega, kuidas end Islamiriigiks tituleeriv institutsioon ISIS paneb toime hirmutegusid ning vallutab järjest uusi Süüria ja Iraagi alasid. Milline iroonia ja paradoks – pühasõdalased, kes kasutavad meelsasti globaalseid hüvesid, sotsiaalmeediat ja 21. sajandi infotehnoloogiat oma monsterliku tegevuse propagandaks, on kehtestanud vallutatud aladel 7. sajandist pärit julma terrorirežiimi.
Teiseks – ehkki globaalses külas on võitluses ISIS-e vastu ühendanud oma jõud lääneriigid ja mitmed Araabiamaad, ei suuda need ISIS-e võidukäiku pidurdada ega peatada. Viimane pommitas selle artikli kirjutamise ajal juba Bagdadi „rohelist tsooni”, kus asuvad mitmete riikide (sh USA) välisesindused ja Iraagi kaitseministeerium. ISIS on nagu metastaasidega vähkkasvaja, mida püütakse tulemusteta eemaldada. Pentagoni pressiesindaja kontradmiral John Kirby ütles hiljuti BBC-le, et võitlus Islamiriigi pühasõdalaste vastu võib kesta aastaid. Islamiriik on tema sõnul hea kohanemisvõimega ja reageerib hästi muutustele, mistõttu on ta tõsine oht, mida ei elimineerita päevade või kuudega.
Kolmandaks – paljud ISIS-ega ühinenud terroristid on pärit just lääneriikidest. Vaid üksikuid nendest on suudetud peatada enne siirdumist Türki, Süüriasse või Iraaki. Mis neid sinna meelitab? On see propaganda, soov oma võimeid proovile panna, haiglane islamiäärmuslik kirg või midagi muud?
Üheks suuremaks mureks on praegu ohtlik Ebola viirus, mis laiutab tiibu ning levib hoolimata kõigist pingutustest. Globaalse küla Aafrika kontinendil leviv viirustõbi ähvardab meid kõiki ning on jahutanud paljude inimeste reisikirge. Ei FRONTEX (Frontières extérieures), humanitaarorganisatsioonid, parimad arstid ega teadlased suuda pakkuda selle eest kaitset.
Paljudes maailma piirkondades ollakse jätkuvalt hädas põgenike tulvaga – see on tõsine probleem, mida on praegu varjutanud muud uudised.
Need kõik on siis idealistliku globaalse küla varjuküljed. Liiga palju julmust, surma, valatud verd, häda ja viletsust.
USA president Barack Obama ütles oma hiljutises kõnes ÜRO Peaassambleel, et just need jõud, mis meid liitsid kokku, on nüüd asunud uute ohtude loomisele. Kollektiivne progress näib olevat end ammendanud.
Peter Praschl on veendunud, et on viimane aeg maailmaküla päästmiseks. Tal on muidugi õigus, aga kes peaks seda tegema; kust leida selleks vahendeid? Tegemist on kiiret lahendust vajava probleemiga, kuna sellest sõltub, kas globaalse küla saatuse otsustavad barbarid, katkutaolised haigused või demokraatia, tsivilisatsioon ja humaansus.
Elle Puusaag
