Spordimaailm on vägagi maskuliinne. Tiitlivõistlustel on kava kokku pandud nii, et enne toimuvad naiste stardid, nende järel kulminatsioonina meeste stardid. Epees oli 2013 maailmameistri selgitamisel kava vastupidi ja tahaks arvata, et see oli 21-aastasele Julia Beljajevale, kes enne seda tiitlivõistlust oli Eesti koondises alles neljas number, õnnelikuks tähtede seisuks.
Tahaks juhtida spordihuviliste tähelepanu ühele sümboolsele hetkele. Maailmameistriks tulnud Nikolai Novosjolov oli energeetiliselt sedavõrd
võimas, et tema finaalivastaseks olnud Venetsueela
sportlane, Londoni olümpia kuldmedalimees, hetke esinumber maailmas, oli tema vastu võimetu midagi
tõsist ette võtma.
Vehklemise finaalid toimusid samal võistlusrajal ja loosi tahtel võistlesid nii Beljajeva kui Novosjolov raja rohelisel poolel. Seega tuli Beljajeval asuda võistlema samal rajapoolel, kus Novosjolov oli nii edukalt oma võistluse pidanud. Tahaks uskuda, et Julia pidi tundma veel seda positiivset energiat, mis raja kohal hõljus.
Julia Beljajeva jaoks oli sümboolne see, et minnes võistlusrajale, tulid talle vastu meeste finaali kangelased ja toimus see ajalooline energiavahetus. Spordiajaloolased peaksid üle vaatama matšieelsed kaadrid, kus ulatasid käed kaks maailmameistrit.
Eesti vehklemise edu foonil tasub meenutada, et Eesti vehklemissport saab aastal 2013 105-aastaseks. Vehklemisliidu kodulehel on viide, et 1908. a alustati regulaarsete vehklemistreeningutega Tartu spordiseltsis „Aberg”.
Kui enne Esimest maailmasõda oli vehklemisharrastus enam seotud Tartuga, siis peale Eesti Vabariigi loomist kandus see Tallinnasse, kus kohalikku vehklemiselu edendas K.J. Popov. Kuigi vehklemist treeniti ja võisteldi pidevalt, ei jõutud sõjaeelsel perioodil ametlike Eesti meistrivõistlusteni, kuid vehklemine oli kavas II Eesti Spordi Mängudel. Esimesed Eesti meistrid vehklemises selgitati 1946. a.
Peale Teist maailmasõda kujunes Eestis välja kolm vehklemiskeskust: Tallinn, Tartu ja Haapsalu. Vehklemine oli Eestist pärit sportlastele enne a. 1991 sedavõrd edukas, et suudeti kätte võidelda kohad NSVL koondises, mis võimaldas osaleda tiitlivõistlustel. Impeeriumi koondises tuli Svetlana Tširkova-Lozovaja kahekordseks võistkondlikuks olümpiavõitjaks, võistkondliku pronksmedali said olümpialt Georgi Zažitski (1972) ja Vladimir Reznitšenko (1988). Maailmameistrivõistlustel said
võistkonnavõistlustel kuldmedali Georgi Zažitski, Svetlana Tširkova-Lozovaja (kaks korda), Toomas Hint, Vladimir Reznitšenko ja tänane Eesti naistekoondise peatreener Kaido Kaaberma. 1991. a algas Eesti vehklemises uus ajajärk, kui taas mindi rahvusvahelisele areenile iseseisva võistkonnana – võistlema Eesti Vabariigi eest. Eesti epeevehklejad olid Atlanta olümpial nii nais- kui meeskondlikult viiendad – tulemus, mida seni pole olümpial suudetud ületada. Kaido Kaaberma tuli Barcelona olümpial individuaalselt 4. ja Atlantas 7. kohale.
Eesti vehklejate suur unistus, tuua koju olümpiamängude individuaal- ja meeskondlik kuld jääb veel ootama oma aega.
Maailmameistrivõistlustel tuli juba 1991. a Oksana Jermakova MMil pronksmedalile. Tema tõi 1993 Eesti Vabariigile esimese individuaalse vehklemise kuldmedali MMilt. Nüüd on sellele kahe aastakümne jooksul lisandunud epeevehklejatelt mitmeid medaleid tiitlivõistlustelt, kõige kirkam medal MMilt tuli kolm aastat tagasi, kui maailmameistriks ja Pariisi turniiri parimaks vehklejaks tunnistati Nikolai Novosjolov ning kui tänavusel Euroopa meistrivõistlustel tuli kontinendi meistriks meie epeenaiskond.
Kuid see, mis sai teoks 2013. a MMil, oli sedavõrd erakordne, et pani isegi kogenud Eurospordi kommentaatorid väikese pinge alla. Vähemalt üks on
kindel, mitte kunagi pole Eurospordi tiitlivõistluse finaali ülekandes kõlanud nii palju imestust Eesti spordi taseme üle.
Suure edu ajal tasub meenutada lähiajalugu. Sisekaitseakadeemia rektorina sai akadeemia juurde asutatud spordiklubi ja oli võimalus võtta akadeemia spordiklubis arendatavate alade hulka ka vehklemine.
Sisekaitseakadeemia tahtis arendada ameerikalikku spordimudelit, kus oldi nõus toetama sportlasi, kes olid samal ajal meie tudengid (kadetid). Eesti vehklemises oli 2004. a õnnetu aeg, sest vahepealne suure edu periood oli mitme kokkusattumuse tõttu sattunud mõõnaaega.
Suure spordi inetud kokkumängud suurte riikide vahel jätsid meie naisepeevehklemise eemale olümpiamängudest ja sellega suuremast riiklikust rahalisest toetusest. Maailmatasemel
naisvehklejad olid lootusetus olukorras ja valmis
tippspordist loobuma. Tänases Euroopa parimas
epeenaiskonnas vehkleb ja on noorematele toeks Irina Embrich, kuid spordiajaloo jaoks tasub meenutada, et räästa alla oli sattunud tänane
kahekordne maailmameister Nikolai Novosjolov, kellest samuti sai sel aastal Sisekaitseakadeemia kadett.
Kui sai kirjutatud sellest imelisest energeetilisest mõjust, võib öelda, et epeevehklemisele aitas neil aastail kaasa omaaegne legendaarne viievõistleja Imre Tiidemann, kes õppis sel ajal Sisekaitseakadeemias ja on täna Eesti Kaitseväes ohvitseriks.
Mida tähendab tippsportlaste jaoks hea koostöö, tõestas lühikese ajaga Sisekaitseakadeemia spordiklubi, sest lühikese ajaga tulid klubi liikmetelt
tulemused rahvusvahelistelt võistlustelt, mida polnud vastu panna väga kopsaka rahakotiga klubidel.
Sisekaitseakadeemia kadetina lõi seal treeningutes kaasa näiteks ka maailmameister ja Londoni olümpiahõbe, maadleja Heiki Nabi. On igivana ütlus, et võitjate üle kohut ei mõisteta, kuid ajaloo
jaoks meenutagem, et 2004 torises Nabi vahel, kui
naisvehklejad hakkasid jälle rahvusvahelist edu saavutama, miks maadlejatel on edu saavutamine suurtel võistlustel keerulisem. Tegelikult vaatas
Palusalu karjääri silme ees hoidnud Heiki Nabi väga pingsalt, mida tegid spordisaalis epeevehklejad Nikolai Novosjolov, Irina Embrich, Maarika Võsu, Heidi Rohi, Olga Aleksejeva. Sportlasel on vajalik uuele arenguastmele jõudmiseks mitte ainult suuremat ja targemat erialatreeningut, vaid ka uuel tasemel eneseusku, et ollakse võimeline midagi uut ja suuremat saavutama.
Kas kunagi tuleb veel epeevehklemises selline hetk, kus juba maailmameistriks tulnud meie sportlane saab anda käe starti minevale teisele maailmameistrile, seda me loomulikult ei tea. Fakti, et ühe tunni, isegi poole tunni jooksul saab Eesti kaks
maailmameistrit, on kindlasti raske korrata.
Vaadates lootusega tulevikku võiks midagi taolist korrata meie sõudjad. Tegemist on samuti väga kuulsus-
ning traditsioonirikka spordialaga Eesti jaoks. Eeskujud ongi spordis selleks, et taolist eeskuju meeles pidada.
Maailmameistri puudutus kuulub kindlasti nende spordi juurde käivate asjade juurde, mis hakkab olulist rolli mängima siis, kui ollakse jõudnud oma ala tippude lähedale. Aga maailmameistri puudutus on oluline ka algajatele, sest just taoline innustus võib määrata sageli noorte inimeste tähtsaid valikuid.
Prof. Peeter Järvelaid
Eesti Vehklemisliidu asepresident 2004-2009
