Sügavkülmas on meil veel eelmise aasta saakigi järel. Väga maitsvad on värsked marjad koos hommikupudru või helvestega, olgu aastaaeg milline tahes. Oma sügisel tehtud õunamahla viimase pudeli jõin ma ära märtsikuus. Mahla ma ei kuumutanudki, vaid hoidsin seda kaheliitristes Cokapudelites ja panin sügavkülma, kus see säilitas oma värskuse. Joomiseks oli tarvis mahl vaid üles sulatada.
Nädal kodust äraolekut tähendas seda, et kohe tuli hakata muru niitma. Heli ju saabus veel nädala jagu päevi hiljem ja tema meelest oli maal miljon asja, mis vajasid kohe tegemist. Kui maasikad said korjatud, läks ta kasvuhoonesse, sest tomatid olid juba nii suured, et olid oma raskuse all vajutanud looka neid toetavad kepid. Suur aed aga oli nii rohtu kasvanud, et Heli puhkes lausa naerma, ta hakkas lihtsalt otsast rohimisega pihta. Tema meelest poleks me sel aastal pidanud üldse kartuleid maha panemagi, sest neid oli igal pool näha oma nina välja toppimas, kus nad olid ise kasvama hakanud. Põhjus oli selles, et paar aastat tagasi oli meie naaber Villu lahkelt meie kartulimaa üles kündnud ja vaod sisse ajanud. Mina panin korralikult kartuli maha, mõõtes igale mugulale jalatäie maad, nagu Heli oli mind õpetanud, sest seda tööd tegin ma esimest korda elus. Kui olin sellega valmis, tuli Villu poeg Aivar traktoriga ja küsis, kas ma vajan abi vagude kinniajamisel. Et ma asjast midagi lähemalt ei teadnud, vastasin talle, et ärgu muretsegu, küll ma ise vaod kinni ajan. Siis rassisin ma põllul mitu tundi, kattes kartulid kenasti ühtlaselt mullaga ja tasandades maapinna ära, et põld ilus ja sile välja näeks. Igatahes pärast seda ei olnud enam kellelgi aimu, kus oli kartulivagu ja kus mitte.
Vahetult enne New Yorki lendu ostsime Võru K-Rautast uue muruniitja 150 euro eest. Parema meelega oleksime ostnud 300-eurose, aga enne sõitu tuli raha kokku hoida. Pole me niitjal ei käike, sidurit ega GPS-i. Tegemist on kõige lihtlabasema niidukiga, mida poest osta saab. Aga mina olen sellega väga rahul. Kui ta paar aastatki vastu peab – ehk kas või ainult selle suve –, olen ma enda meelest ikka võidumees, sest peenemad masinad nõuavad ka kenamat suhtumist endasse, milleks mina ei ole võimeline. Minu häda on see, et ma lähenen tehnikale jõuga ja vahel see lihtsalt puruneb mu käes. Kuna niiduk on kerge ja kuulab hästi mu sõna, siis ei pea ma temaga ka maadlema, et ta mu tahtmistele alluks. Ja muru niidab ta ka väga hästi.
Praegu võtan elu kergelt – olen pensionär, tahan puhata ja nautida suve. Seda enam, et olin talve läbi end halvasti tundnud ja arvanud, et mul on südamega probleeme. Õnneks põdesin vaid viirushaigust. Tunnen end praegu hästi. Mängin klaverit ja kitarri, kui Heli end maatöödega tegusana hoiab. Talv tundub olevat nii kaugel, et sellega ei pea veel niipea oma pead vaevama.
Viido Polikarpus
