Kaks viimast olid koosolekule kutsutud selletõttu, et nende organisatsioonid olid juba 1962. a korraldanud eesti skautlike noorte ülemaailmse skautlaagri Kotkajärvel, mistõttu nad omasid vastavaid kogemusi. Ettevalmistused selleks esimeseks väliseestlaste suurürituseks Torontos 1972 kestsid rohkem kui kaks aastat.
Moodustati Peakomitee, kuhu kuulus 37 mitmesugust eriala ja toimkondade juhti. Teravaks probleemiks oli majanduslike ressursside puudumine. Raha oli vaja reklaamiks, ühenduse pidamiseks eri maade vahel, vajalike saalide ja ruumide kinnipanemiseks, lippude, vormide ja märkide ning mitmesuguste muude vajaduste katmiseks. On märkimisväärne, et selle probleemi lahendasid kolm meest. Ei julge neid nimetada, sest mälu võib petta! Isiklikul riisikol laenasid nad Toronto Eesti Ühispangast $30,000, mis keskmise 3% inflatsiooni puhul nüüd 43 aastat hiljem on väärt $107,000! Üritus õnnestus erakordselt hästi, tasus võlad ja jättis umbes $30,000 ülejäägi, mida kasutati järgmiste Ülemaailmsete Eesti Päevade finantseerimiseks.
Surmani jääb meelde see uhkusetunne, mis täitis mind, kui 20,000 eestlast marssisid Eesti lippude lehvides orkestrihelide saatel Toronto peatänaval, Yonge'il, nõudes Eestile vabadust! Endine Kanada peaminister John Diefenbaker tervitas meid Toronto Raekoja platsil Kanada riigi poolt ja pidas meile julgustava kõne. Kui lõpuks lauldi Eesti hümni, siis kõlas see ülivõimsalt! Kaameramees Edgar Väär, kes töötas Kanada riikliku TV jaama juures, on lindile jäädvustanud väga sümboolse kaadri, mis näitas üht eesti daami, kes Eesti hümni kolmanda salmi ajal silmi pühkis.
Selle nädala virr-varrist on eriti veel meelde jäänud valguspidu, kus helgiheitjate valgusel esinesid naisvõimlejad ja rahvatantsijad. Minu head sõbrad Tiiu ja Enn Anderson Stockholmist oma tütre Epuga peatusid meie juures, nii et pidutsemist oli palju. Abikaasa Inga kohtas paljusid oma sõpru Ameerikast ja mina oma sõpru Rootsist.
Nendele pidustustele järgnes eesti gaidide ja skautide suurlaager Kotkajärvel, mida juhtis tookordne Kanada Eesti Skautide Maleva juht Enn Kiilaspea. See oli ja jäi Välis-Eesti gaidide ja skautide suurimaks laagriks. Osavõtjaid oli 1200 hinge. Laagri juhtkond oli juba laagri alguseks eelnevast nädalast üsna väsinud. Sellele vaatamata õnnestus laager hästi.
Abikaasa Inga ja mina olime laagri programmijuhtideks. Seekordne laagri programm oli rajatud huviringidele, mis oli esmakordne suurlaagrite ajaloos. Kokku oli 20 huviringi, kus osalesid gaidid ja skaudid läbisegi. Oli nii füüsilist kui vaimset tegevust. Juba eelneval märtsikuul saatsime teated kõikidele malevatele palvega, et nende liikmed end huviringidesse registreeriksid. Laagri alguseks olid huviringidest osavõtjate nimekirjad Peamaja seintel valmis ja programm töötas hästi. Meie lapsed Merike ja Martin olid ka laagris.
Ülemaailmsete Eesti päevade nimi muudeti ESTO-ks. Meie tütar Merike ja poeg Matin osalesid Baltimore'i päevadel 1976, Merike Toronto Kalevi võimlejana. Minu südameataki tõttu jäi meil Ingaga seal osalemata.
Osalesime terve perega 1980. a ESTO-l Stockholmis. Eriti on meelde jäänud, et terve Stockholm paistis olevat kaunistatud sini-must-valgete lippudega. Peatusime minu sõprade, Maret ja Ivar Paljaku kodus. Ivar oli sealse ESTO Komitee abiesimees ja esines kõnega Kungsträdgårdenis suurele rahvahulgale. Rongkäik meie rahvuslippudega läbi Stockholmi peatänavate oli meeldejääv. Rongkäigu lõpus olid noored esitanud pildi orjadest Nõukogude Liidus. Meie lapsed Merike ja Martin esinesid Valguspeol, mida juhatasid Käbi Laretei ja Andres Küng, võimlejana ja rahvatantsijana.
1984 oli ESTO jälle Torontos. Kordusid rongkäik Yonge tänaval ja kõnekoosolek Raekoja platsil, kuid isiklikult sama emotsionaalset laengut kui esimesel ESTO-l 12 aasta eest, ei olnud. Üritusi oli muidugi palju ja huvitavaid. Lapsed esinesid jälle.
1988. a ESTO Melbourne'is ja 1992. a ESTO New Yorgis jäid vahele. 1996. a ESTO-l Stockholmis ja Tallinnas käisin üksinda. Stockholmis peatusin jälle Paljakute juures ja meelde on jäänud Jumalateenistus Jakobi kirikus ja laevasõit Stockholmist Tallinna. Laevasõit oli lõbus paljude sõprade ja tuttavate keskel ja hommikul oli meie laevale vastu sõitnud piirivalvelaev Tallinnast. Kui Tallinna sadamas läksin taksot otsima, et hotelli sõita ja olin oma kohvri jätnud kõnniteele, oli keegi minu eemaloleku ajal mu kohvrile pannud kimbukese sinililli! See oli liigutav!
ESTO originaalne lipp oli laevaga Stockholmist Tallinna toodud ja Tallinna Raekoja platsil tseremooniaga Tallinna esindajatele üle antud. Paljudele ja ka minule jäi mulje, et nüüd on ESTO-d koju jõudnud ja enam neid ei peeta!
Nii see siiski ei olnud ja aastal 2000 peeti jälle ESTO-t Torontos. Ürituse naelaks oli Eesti presidendi Lennart Meri osalemine pidustustel. Meil Ingaga avanes võimalus teda isiklikult kohata minu kaasvilistlase Henno Sillaste kodus, kus ta oma abikaasa ja adjutandiga viibis. Minu kaasvilistlane Tartust Aare Abroi oli meie külaliseks pidustuste ajal. Meie lapselapsed olid juba publiku hulgas. Võrreldes eelmiste ESTO-dega Torontos osutus käesolev kaunis tagasihoidlikuks nii programmi kui ka osalejate poolest. See jäi seni ka Inga ja minu viimaseks ESTO-ks.
Tarvo Toomes
26. aprill, 2013
Lugupeetud lugejad, kõikides paikades maailmas – saatke meile oma mälupilte (kas eesti või inglise keeles) ning allkirjadega varustatud fotosid Estodest ja Lääneranniku Päevadest – neid tõeliselt meelespidamist väärivaist suursündmustest! Jagame ja hoiame oma kultuuripärandit, eriti silmas pidades tänavust kultuuripärandi aastat!
Ootame Teie lugusid ja/või fotosid: eetalitus@eestielu.ca või eetoimetus@eestielu.ca
