Telli Menüü

Mälestusi Rootsist

Nendel umbes 20.000 eestlasel, kes peamiselt 1944. a sügisel Rootsi põgenesid ja kelle hulgas oli mehi, kes Idarindel Punaarmee vastu võitlesid, on suur tänuvõlg Rootsi riigi ja maksumaksjate ees. Rootsi riik kostitas neid esiteks kuu aega karantiinides ja siis umbes kaheksa kuud põgenikelaagrites. Lisaks peavarjule ja toidule maksti ka vähe taskuraha, mis näiteks suitsumeestel kulus sigarettide ja tubaka ostmiseks.
Rootsi riigi- ja rahvuslipp

Kui põgenikelaagritest siirduti omapead elama, et tööturul hakata ise omale leiba teenima, siis tuli Rootsi riik jälle appi, varustades põgenikke hädavajaliku mööbli ja voodipesuga. Meie neljaliikmeline perekond sai laua, neli tooli, neli voodit madratsite, tekkide ja voodipesuga. Meie perel õnnestus üürida kahe magamistoaga korter tuliuues korterimajas ühes Stockholmi eeslinnas. Ühe magamistoa üürisime välja kahele eesti noormehele. Isa sai töökoha Rootsi Shelli peakontoris Stockholmis, kuna ta oli Eesti Shelli juhatuses töötanud.

1949. aasta suvel töötasin ehitustöölisena ühes Stockholmi ehitusfirmas, kes mitmekorruselist büroomaja ehitas. Kaevasin auke, tassisin laudu ja mördiämbreid, kiskusin naelu laudadest välja ja kõige nooremana hoidsin baraki, kus mehed riideid vahetasid ja lõunat sõid, nii puhtana kui võimalik. Igal hommikul ilmus baraki lauale viimane number ajalehest Ny Dag (Uus Päev), Rootsi Kommunistliku Partei häälekandja. Lõunasöögi ajal osales enamik töölistest positiivses mõttevahetuses Stalini ja Jugoslaavia kommunistliku diktaatori Tito tegemiste kohta. Tunnistan, et olin argpüks ja olin vait kui sukk, mille üle tunnen tänapäevani häbi! Minu kaastöölised teadsid, et ma olen põgenik Eestist, kuid mind jäeti siiski rahule. Minu kümnendal sünnipäeval viidi Siberisse minu mängukaaslase Viiu perekond. Kord, kui tulin töölt, nägin isa, kes istus voodi äärel ja nuttis, hoides käes kaarti, mis teadmatul moel oli temani jõudnud ja millel oli teade, et tema isa, Hans Toomes, oli märtsikuus surnud vagunis teel Siberisse!

Stockholmi Kaubandusülikooli juures oli tööl endine Tartu Ülikooli majandusteaduse professor Eduard Poom. Tema ülesandeks oli jälgida Nõukogude Liidu majandust. Nii mõnigi kord peale loenguid astusin läbi tema büroost, et temaga vestelda. Küllap temagi tundis vajadust tudengiga mõtteid vahetada. Mina sain palju kasulikku informatsiooni Nõukogude Liidu ja selle majanduse kohta.

Ühel Stockholmi Kaubandusülikooli rahvamajanduse loengul, kus oli käsitlusel Nõukogude Liidu majandus, kõneles professor ka infoallikatest sealse olukorra kohta. Minu suureks hämmastuseks väitis ta, et Nõukogude Liidust põgenenud teadlaste tööd ei saa tõsiselt võtta, kuna on tegemist kibestunud pagulaste tööga!

Teise Maailmasõja lõpul Punaarmee ei suutnud vallutada osa Kuramaast Lätis. Kuramaa kotist põgenesid Rootsi 165 sõdurit, seitse eestlast ja ülejäänud lätlased. Rootsi ei võtnud neid vastu põgenikena, vaid nad interneeriti, pandi vangilaagrisse. Nõukogude Liit hakkas kohe survet avaldama, et need sõdurid neile välja antakse. Rootsi parlamendis käis pikk ja äge vaidlus selle kohta. Lõpuks sotsiaaldemokraadid ja kommunistid võitsid ja sõdurid otsustati välja anda. Väljaandmine oli traagiline. Paljud vangid püüdsid oma käesooni läbi lõigata, kuid midagi ei aidanud. Väevõimuga sunniti vangid laevale. Tookordne Rootsi välisminister Östen Unden, sotsiaaldemokraat, ütles oma vastastele, et teie kriitika pole õige, sest Nõukogude Liit on õigusriik, kus kodanike õigused on kaitstud!

Säärane teadmatus ja ebausk pole ikka veel maailmast kadunud. Enamik ülikoolide õppejõude demokraatlikes maades on vasakpoolsed, enamik meediat nendes maades on vasakpoolne. Enamik demokraatlikke maid kihutavad akadeemia ja meedia õhutusel suurtes võlgades riikide majandusliku kuristiku poole. Vaenlaseks on eraettevõtlus, kapitalism, mille eesmärgiks olla ikka veel tööliste kurnamine, tarbijate petmine, keskkonna risustamine.

Eraettevõtlus on toonud inimkonnale suuri hüvesid, enneolematu majandusliku heaolu, sellega, et on loonud keskkonna, kus inimlik geenius ja ettevõtlikkus on võinud vabalt tegeleda ja areneda ilma valitsuse sekkumiseta. Thomas Edison leiutas elektrilambi, Henry Ford liikuva lindi, mis tööviljakust mitmekordselt tõstis, Bill Gates infotehnoloogia, Jonas Salk lastehalvatuse vaktsiini ja Alexander Fleming penitsilliini jne. On küsitav, kas heaoluühiskonna mugavus oleks andnud tõuget sääraste avastuste tegemiseks?

Tekib küsimus, kes on selle taga, et soodustatakse suurtes võlgades majanduste kokkuvarisemist? Kes saab sellest kasu, kui tekivad rahutused, kui teatud grupid ühiskonnas avastavad, et neile antud lubadusi riik ei suuda täita? Kui tekib rahva soov, et tuleks kõva käsi, kes siis korra majja loob? Ei usu, et selle taga on üksikud isikud või piiratud ringkonnad. Selle taga on liialdatud, silmaklappidega vasakpoolne ideoloogia, sotsialism ja kommunism. Sotsialism on inimkonnale toonud palju positiivset, töökaitset, kindlustusi, pensione jne., kuid on liiale läinud oma pimeda kapitalismi vihkamisega.

Tarvo Toomes

Loe edasi