Telli Menüü

Mäletamise tähendusest


Sellest ja spetsiifiliselt seoses aastaga 1944 kõneles kolmapäeval, 22. aprillil Tartu College'i saalis ajaloolane ja kirjanik Tiit Aleksejev, Rakvere Teatri poolt lavastatava näidendi „Leegionärid" autor.

Kõnelejat tutvustas VEMU peaarhivaar Piret Noorhani, kes tähendas, et kuigi kõneleja on siinsele publikule kirjanikuna vähetuntud, on ta kodumaal leidnud tugevat tunnustust. Kummutas ka võimaliku väärarvamuse kõneleja rahvusliku päriolu osas.

Kõneleja ise täiendas viimatimainitud teemat muheda huumoriga. Venepärane perekonnanimi võib tõesti tekitada näiliselt loogilisi järeldusi, eriti kui selle kandja on sündinud Kohtla-Järvel. Ometi on tegemist pesueht eestlasega, kelle vanaisa (või siiski vaarisa?) maasaamise huvides tsaari ajal nime muutis. Et seda hiljem eestistamise õhinas tagasi ei muudetud, selle kohta on paar huvitavat eriversiooni, mille lahkamisest lubatagu siinkohal loobuda, keskendugem pigem loengu teemale.

Ajaloolane ja kirjanik Tiit Aleksejev Tartu College'is esinemas - foto: Taavi Tamtik (2015)

Ajaloolasena on kõnelejal ta enda sõnutsi mälul ja mäletamisel oluline tähtsus, eriti kuna ta noorusaastad langesid aega, kus mäletamine oli ülimalt isiklik asi, mäletatu levitamisel tuli olla ettevaatlik. Ta on kirjutanud kolm romaani, mille kõigi tegevus leiab aset väljaspool Eestit ja kaks näidendit. Mälu on vahend, mis võimaldab vahet teha ametliku ja tegeliku ajaloo vahel.

Mälu võib sageli olla petlik. Kõneleja eelistas öelda, et mälu on mitmetahuline ja iga tahk võib luua erineva pildi. Mitu inimest võivad üht ja sama sündmust mäletada erinevalt, vastavalt sellele, milline tahk oli kellegi jaoks olulisim või kõige eredamalt meelde jäi.

Mälu on ka õige mitut tüüpi. Seda liigitatakse episoodiliseks, semantiliseks, emotsionaalseks, lühi- või pikaajaliseks, tahteliseks või mittetahteliseks, loetelul pole lõppu. Nõukogude aeg saavutas märkimisväärseid tulemusi visuaalse mälu hävitamisel. Perealbumitest kadusid pildid, millel leidus näiteks keegi eestiaegse politsei või Saksa sõduri vormis.

Kummalisel kombel on unarusse vajunud ka mälestused Esimesest maailmasõjast. Selle on varjutanud Teine maailmasõda, mis vajutas meie rahva hingeelule niivõrd ränga pitseri, et eelmisest enam kuigi palju ei räägitagi.

Kuidas toimis nõukogude-aegne eelmainitud nn eramälu, selle kohta võib kõneleja soovituse kohaselt näiteid leida hiljuti Kanadat külastanud Sofi Oksaneni raamatutest.

Kõneleja enda mehekssirgumine on toimunud minevikutrauma varjus. Ta oli küll teadlik, et ta onu oli teeninud Eesti Leegionis, kuid iseseisvuse taastudes tabas teda rida üllatusi, nagu näiteks see, et ta kunagine bussijuht oli endine Narva pataljoni võitleja ning kooliõpetaja leegionär.

Psühholoogiline ja ajalooline trauma elustavad mineviku varjud. Praegused Ukraina sündmused tuletavad meelde meie endi sõdurite ennastsalgavaid võitlusi ning saadavad hoiatava signaali, et see kõik võib korduda.

1944. aasta sügisel toimunud sangarlikel kaitselahinguil oli veel üks tahk, mida nii mõnigi pole osanud märgata. Sinimägedes võitlevad sõdurid saavutasid enamat kui kodumaa piiride kaitsmine. Need mehed ei näidanud, et nad valisid punase katku asemel pruuni, nagu on mõnelt poolt püütud väita ja ikka veel väidetakse. Nad näitasid, et keegi valis vastupanu ja see teadmine andis hilisemail aastail kodueestlastele enesekindlust.

Lühike, kuid mõjuv ettekanne võeti vastu tugevate kiiduavaldustega. Küsimusi kõnelejale ei esitatud. Küll aga tervitasid oma vilistlast korp! Sakala nimel Andres Raudsepp ja Allan Meret, ulatades külalisele ümbriku loomepreemiaga kohalikelt sakalanustelt.

Eerik Purje

 

Loe edasi