„Ei või laiemale lautada, kui käed annavad ega kõrgemale lennata, kui siivad kannavad.“ (Palamuse) Proovile tasub end alati panna. Julge linnu rind on puhevil.
Riina Kindlam, Tallinn
MÄRKMIK – „Ega lind pesas lendama ei õpi“
juuli 9, 2021 Estonian Life No. 27 2021
Pealkirjaks on Paistust pärit eesti vanasõna. Samast killast on „Oma pesa, kuldne pesa“. Millega seoses meenub mõistagi „Oma tuba, oma luba“.
Oma kuldses pesas võib unistada lennust nagu ka laps oma „lubadega“ toas sängis või kirjutuslaua taga. Kuid lendama õpitakse siis, kui rindu koguneb julgust sellest turvalisest keskkonnast välja vopsata. Vopsamine võib muidugi ka õnnetult lõppeda, parem on, kui on tiivad uhke sulestikuga lennuvalmis, aga kes seda teab enne, kui hüpe sooritatud? Tuleb usaldada oma sisemist häält, mis kõikide elusolendite puhul on õnneks instinktiivne. „Ei saa inne linnata, kui siiva kasusõ.“ (Rõuge) Siib on lõunaeesti murretes tiib.
Ning siis hakkavad laulma Kukerpillid või Justament Jaan Tätte sõnadega ja Tõnu Raadiku viisistatud laulu „Tahan lennata“ refrääni: „Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt. Tahan lennata, aga näe, kardan kokkupõrget. Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt. Tahan lennata – kuigi kindlam on vaadata lendamas tuvi või kurge.“
