Tunni lõppedes algas saja meetri kaugusel, ikka selles samas Vene tänavas, Eesti Folkloorinõukogu ruumides hingedepäeva tähistamine. Põles palju väikseid küünlaid toolide ringi keskel ja aknalaudadel. Ukse vahelt kiigates selgus, et suht väikses sõõris oli kaks väga erilist, märgilist inimest: viimase (2019) Kotkajärve Metsaülikooli vilistlane Jaan, kelle „Kiri Kotkajärvelt Tõnu Õnnepalule“ ilmus viimases kirjandusajakirjas „Looming“ ja rootslasest kohalik kirikuõpetaja Patrik, kes saatis minu äiapapa viimsele teekonnale märtsis, kui meie olime Torontos. Mina, õnnelik, istusin hingedepäeva õhtul nende vahele. Kuna olin saabunud prantsuse keele tundi pinginaabriga, ammuse, ka Kanadas sündinud südamesõbranna Ellega, oli sõõris kolm inimest, kes tundsid ja mälestasid tänavu hingederiiki suundunud Kotkajärve hiievana Margus Taed.
Hingedeaja kommetest rääkisid eestlannast torupillimängija, mari ehk marilane, valgevenelanna, tšuvašitar, ersa naine Mordvast ja ukrainlanna. Pärast saime osa hingedele kaetud lauast. Istusime sõõris teineteisest kaugel, kuid maske veel ei kandnud, alles ülejärgmisel päeval oli Eesti koroonatestimiste positiivsete tulemuste ühe päeva arv üle 200.
Hingedele kaetud laua juures käis ringi mari naine ja pakkus heeringaampse mustal leival. See olevat olnud tema augustis siit ilmast lahkunud isa lemmik. Helistasin vahepeal koju ja sosistasin tütrele: „Pane Ätile küünal aknale. Sinna, kus see ohtlik pole.“
Kogu sügis on olnud äärmiselt mahe ja vaikne, pikalt lehekirju, aga hingedepäeval peksis hirmus tuul. Räägitakse, et hinged ei vaata kalendrisse, vaid tulevad siis, kui on udused ja vaiksed ilmad ja kodused neid ootavad. Olid hinged tol õhtul rahutud või hoopis ootasid kodukuusikus ja ilmusid järgneval, tuulevaiksel õhtul?
Just siis olid väga-väga hinges ja mõtteis kaduv kanada kodu, kauged kodused ja sealt lahkunud kadunukesed. Selle õhtu eel lendas meie auto katusele hallvares. Ma ise olin juhipoolsest uksest sisse astumas ja jäime teineteist lähedalt vaatama. Ei mäleta, millal nii suur lind nii lähedale oleks tulnud. Mul oli peos õun, mida hingedepäeva olemiselt oli kaasa andnud torupillimängija Kristi, tema koduaia õun. Küsisin vareselt: „Kas õuna soovid?“, hammustasin tüki ja viskasin talle. Ta tegi autokatusel hüppe, nagu varesed ikka hüppavad. Viskasin teise tüki veel, mis ilmselt oli liiast, vast isegi solvav. Vares ei tahtnud õuna. Ta lendas ära. Oli juba kottpime, kui tund aega hiljem olime otsaga Püha Vaimu kiriku kõrval, mille välisseina orvas, suure Christian Ackermanni loodud seinakella all põles väike küünal. Olime Pühavaimust Vene tänavale pööranud, kui taas väike ime – tuli vastu Toomkiriku õpetaja, torontolastele ammu tuttav Arho Tuhkru. Ta ei tundnud mind algul ära, kuid pidasin ta kinni. Küsisin, kuidas koroona, kas kallistada maksab?… Täna, kaks päeva hiljem, võib-olla seda enam ei teeks. Eilsest läks meie laste Kaarli Kool pooleteiseks nädalaks kaugõppele ühe positiivseks osutunud lapse tõttu ja nende (Toomkiriku) Toomkooli Väike maja samamoodi. Järgmisel päeval toimus minu kursus arvuti kaudu, sest õpetaja oli eneseisolatsioonis, tütre kunstikooli õpetaja samuti ning teine tütar korvpallitrenni ei läinud. Pikalt tavaelu nautinud eestlased ei saanud ju nii kergelt pääseda. Nüüd on aeg jälle käes. Haigusjuhtude arv kevadest kõrgem, ohvreid õnneks praegu vähe.
Hingedeaeg jätkub. Hingetõmbe aeg. Et hing ei jääks kinni või ei oleks hiljem hinge peal, mis hingeldama ajaks. Olge hoitud, püsige terved ehk nagu kirikuõpetaja lahkudes soovis: „Jääge endiselt negatiivseks!“
Riina Kindlam, Tallinn
